Lisa on osa raamatu lõpus, mis sisaldab lisateavet, mis autori või kirjastaja arvates võib lugejale huvi pakkuda, kuid on kas liiga puutuja või liiga üksikasjalik, et seda tegelikku teksti sisse töötada. Tavaliselt kasutatakse lisasid autori kvalifikatsiooni toetamiseks ja väljaande usaldusväärsuse tõstmiseks. Neid võib kasutada ka selleks, et aidata lugejatel teoses navigeerida, nagu näiteks registri või bibliograafia puhul. Mitme lisaga raamatus on need tavaliselt tähistatud tähtedega, nagu „Lisas A”, „Lisas B” ja nii edasi, ning sageli on nende lehekülgede lehekülgedel erinevad kui ülejäänud raamatus.
Koht lisateabe saamiseks
Lisadesse saab lisada igasugust infot. Üldreeglina sisaldab see osa raamatust teavet, mis poleks algteksti sobinud, kuid on siiski oluline. Näiteks võib loomulikku sünnitust käsitlev raamat sisaldada loendit kasutatud allikatest ja teostest, mis võivad lugejale täiendavat huvi pakkuda – näiteks raamatuid teistest kultuuridest või meditsiinilisi juhendeid, mis võivad jääda autori eesmärkidest väljapoole. Nii on lugejatel lihtne saada rohkem teavet ilma, et autor peaks absoluutselt kõike puudutama.
Toetavad andmed
Toorandmeid esitatakse sageli teaduslike ja teaduslike tööde lisades, et inimesed saaksid ise vahetuid allikaid näha. Tabelid, diagrammid ja graafikud on siin tavalised – need elemendid on olulised, kuid sageli peetakse neid liiga segavaks, kui need asetatakse otse teksti kehasse. Nende elementide lisamine lõppu on hea viis tagada, et need on juurdepääsetavad. Toorandmete lisamata jätmine võib põhjustada umbusaldust või küsimusi analüüsi usaldusväärsuse kohta. Mõnede lugejate arvates on andmete väljajätmise ainus põhjus halbade uuringute või viletsa metoodika varjamine.
Indeksid ja teemajuhised
Paljud teosed sisaldavad ka registrit või üksikasjalikke viiteid raamatu konkreetsetele teemadele. Näiteks kokaraamatutes on tavaliselt retseptide register koostisosade kaupa, nii et keegi, kes soovib otsida sibulat kasutavat retsepti, saab valida registris “sibul” ja vaadata, millised raamatu leheküljed sisaldavad sibulate retsepte. Enamasti sorteeritakse retseptid ka pealkirjade järgi, et tagada maksimaalne paindlikkus.
Indekseid võib korraldada ka teema, üksikisiku või põhiidee järgi. Selline korraldus on eriti kasulik lugejatele, kes soovivad viidata millelegi, mida nad mäletasid nautimast, või soovivad rohkem teada saada. Sõnastikud on veel üks asi, mida tavaliselt lisades leidub – need on ressursid, mis määratlevad tekstis kasutatavad terminid, tavaliselt koos leheküljeviitega, kus nimetatud sõna, termini või isiku kohta saab põhjalikumalt lugeda.
Originaalmaterjalid
Lisa võib sisaldada ka esmaallikaid, nagu kirju, fotosid, lastimanifesteid ja muid uurimistööde originaaldokumente. Bibliograafidele meeldib seda tüüpi teavet oma lugejatele lisada, sageli seetõttu, et see on nende arvates intrigeeriv, kuid neil pole ehk olnud aega seda üksikasjalikult käsitleda. Sellest piirkonnast on võimalik leida ka viiteid, nagu kaardid ja tehnilised joonised.
Joonealused ja lõpumärkused
Mõned stiilijuhised soovitavad lisada joonealused või lõpumärkused pigem lisasse kui teksti endasse. See võib vähendada tähelepanu hajumist ja kogub ka joonealuse teabe ühte mugavasse kohta, selle asemel, et sundida lugejaid erinevate allikatega tutvumiseks arvukate lehtede vahel edasi-tagasi sirvima.
Raamatulisendit ei tohiks segi ajada vermikujulise pimesoolega, mis on inimestel leiduv vestigiaalne organ. Paljud usuvad, et raamatu lisa sai nime oreli järgi, kuna kumbki pole tegelikult hädavajalik: inimesed saavad elada ilma lisanditeta täpselt nii, nagu oleksid raamatud täielikud ilma tagaküljel olevate lisamaterjalide, juhendite ja indeksiteta.