Raamatukoguteaduse seadused on reeglite kogum, mis määrab, kuidas raamatukogusüsteem peaks inimestele oma teenuseid pakkuma. Kaudselt on need ka juhised kõigile raamatukogukasutajatele, kuidas raamatuid ja kaaskasutajaid raamatukogukeskkonnas austada. 1931. aastal avaldas raamatukoguteaduse isana tuntud Shiyali Ramamrita Ranganathan raamatu pealkirjaga “Raamatukoguteaduse viis seadust”, mille sisu on laialdaselt tunnustatud raamatukoguteaduse peamiste põhimõtetena. Need viis seadust saab kokku võtta viie väitega, millest esimesed kaks on “Raamatud on kasutamiseks” ja “Iga lugeja oma raamat”. Viimased kolm väidet on “Iga raamat oma lugeja”, “Säästa kasutaja aega” ja “Raamatukogu on kasvav organism”.
Esimene seadus “Raamatud on kasutamiseks” ütleb, et raamatukogud eksisteerivad peamiselt selleks, et võimaldada inimestele raamatutele juurdepääsu ning raamatute kaitsmine ja säilitamine on vaid teisejärguline. On täheldatud, et raamatukogud hoiavad raamatuid sageli eemal, et vältida nende kahjustamist või vargustamist niivõrd, et neile on peaaegu ligipääsmatu. Raamatud on aga mõeldud lugemiseks, et inimesed saaksid teadmisi ja väärtust kirjanduse vastu. Selle seaduse kohaselt peaksid raamatukogud asuma „kättesaadavates“ kohtades, neil peaks olema sobivad lahtiolekuajad ja laenutuspoliitika ning raamatukogud peaksid töötama vastutuleliku ja professionaalse personaliga.
Raamatukoguteaduse teist ja kolmandat seadust, vastavalt “Iga lugeja oma raamat” ja “Iga raamat oma lugeja”, kasutatakse sageli üksteisest sõltuvana. Teine seadus selgitab, et igal üksikul raamatukogu kasutajal on oma maitsest ja vajadusest lähtuvalt õigus saada ja saada mis tahes raamatut või teavet. Kolmas seadus aga ütleb, et raamatukogus on iga raamat väärtuslik ja kasulik, isegi kui seda vajab vaid üks inimene. Üldjuhul takistavad need raamatukoguteaduse seadused igasugust lugejate ja raamatute diskrimineerimist ning nõuavad, et kogusse lisataks kõikvõimalikud kirjanduslikud žanrid, viited ja muud allikad või teave. Samuti soovitavad seadused raamatukogudel olla teadlikud ja pädevad töötajad ning läbipaistev riiulisüsteem.
Tõhususe ja organiseerituse küsimusi käsitletakse konkreetselt neljandas seaduses: “Säästa lugeja aega”. Lugejad peaksid saama kiiresti otsida seda, mida nad tahavad ja vajavad. Selle neljanda seaduse rakendamist võib näha registrites, kaardikataloogides ja bibliograafiates. Isegi see, kuidas raamatud on järjestatud, olgu see siis tähestiku, žanri või Dewey kümnendsüsteemi järgi, peegeldab selle tähtsust, kuidas raamatukogud saavad ja peaksid lugeja aega säästma.
Ranganathani viie raamatukoguteaduse seaduse viimane seadus on, et “raamatukogu on kasvav organism”. Sõna “kasv” või “kasv” ei viita selles seaduses mitte ainult kogunenud raamatute ja dokumentide hulgale, vaid ka nende ressursside hiljutisele ajajärgule. See seadus viitab ka sellele, kuidas raamatukogusüsteemid peaksid suutma kohaneda muutustega, näiteks siis, kui digitaalsed ja veebipõhised ressursse on laialdasemalt kasutatud.