Quadriparesis, tuntud ka kui tetraparesis, on kõigi nelja jäseme nõrkus. See on seotud kvadripleegia või tetrapleegiaga, mille puhul on halvatud kõik neli jäsemet. Seda seisundit võivad põhjustada mitmed asjad ja saadaval on mitu ravivõimalust. Üldjuhul peab patsient olema neuroloogi, närvisüsteemi häiretele keskenduva eriarsti järelevalve all.
Kvadripareesiga patsientidel võib jäsemete funktsioonide tase olla erinev, olenevalt vigastuse spetsiifikast. Mõnel patsiendil võivad jäsemed olla nõrgad ja patsiendil puudub motoorne kontroll. Teistel patsientidel võib olla märkimisväärne halvatus, samas kui teistel võivad olla suhteliselt head motoorsed oskused. Neuroloog saab läbi viia üksikasjaliku läbivaatuse, et täpselt teada saada, kust probleem pärineb, määrates kindlaks, millised närvid on kahjustatud.
Kaasasündinud seisundid, nagu lihasdüstroofia ja tserebraalparalüüs, on mõlemad selle probleemiga seotud, kusjuures nelipareetiline tserebraalparalüüs, tuntud ka kui spastiline nelipareetiline tserebraalparalüüs, on tserebraalparalüüsi kõige raskem vorm. Inimestel võib see seisund tekkida ka degeneratiivsete neuroloogiliste seisundite tagajärjel. Selle põhjuseks võib olla ka seljaaju trauma, näiteks kukkumise, autoõnnetuse või ketta rebenemise tagajärjel tekkinud trauma. Kõikidel juhtudel katkevad piki selgroogu saadetavad signaalid vähemalt osaliselt, mis tähendab, et katkestuse ala all olevad närvid ei tööta täielikult. Kvadripleegia korral ei saa patsiendi närvid üldse signaale saata ning neil on motoorse ja sensoorse sisendi puudumine.
Kui patsiendil esineb kvadriparees, on esimene samm välja selgitada, milline selgroo piirkond on seotud ja mis põhjustab nõrkust ja tundlikkuse kaotust. Seda tehakse neuroloogilise läbivaatuse, patsiendi intervjuu ja lülisamba meditsiinilise pildistamise abil. Juhtimis- ja raviviisi väljatöötamisel on oluline kindlaks määrata kaasatuse tase ja põhjus.
Ravi võib hõlmata operatsiooni selliste probleemide lahendamiseks nagu seljaaju puudutavad kettad, samuti füsioteraapiat, et vältida lihaste atroofiat ja kontraktuuride teket. Patsiendid võivad kasu saada ka abivahendi, näiteks kepi, ratastooli või tõukeratta kasutamisest, kui neil on kõndimisraskusi. Füüsilised funktsioonid, nagu mao tühjendamine, võivad samuti olla häiritud, mistõttu on patsiendi mugavuse tagamiseks vaja täiendavaid meetmeid.