Polüvinüülkloriidist (PVC) vooder, mida sageli leidub majadel ja hoonetel, on tuntud oma kerge ja hõlpsasti hooldatava poolest. PVC-vooderdust, mida tuntakse ka kui vinüülvooderdust, on kasutatud alates 1950. aastatest, et pakkuda majadele kaitset kallimate materjalide, nagu puit või teras, asemel. Keskkonna seisukohast on PVC vooderdise kasutamisel nii häid kui ka halbu külgi.
PVC on naftakeemia, naftast valmistatud sünteetiline kemikaal, mille avastas 1913. aastal Friedrich Heinrich August Klatte. Seda hakati laialdaselt kasutama alles 1950. aastatel, kui PVC-d tootvad ettevõtted leidsid sellele uue kasutuse. Samuti muudeti rafineerimisprotsessi, mis tõi kaasa vastupidavama PVC ja PVC kasutamise vooderdusena.
PVC vooder on kerge ja hõlpsasti valmistatav. See on ka veekindel ja vajab vähe hooldust, erinevalt materjalidest nagu puit, mida tuleb mitme aasta pärast tihendada ja üle värvida. Vinüülvooder on ka suure löögitugevusega, mis tähendab, et see on vastupidav ja talub tuult ja muid jõude, mis võivad PVC-d otse tabada. Samuti parandab see maja soojustakistust, mis on abiks suvekuudel.
Võib-olla on majaomaniku suurim sellega seotud mure see, kas PVC vooder paigaldati õigesti. Kui paigaldusfirma tegi halvasti tööd, võib PVC maja külgedelt otse maha libiseda. Isegi kui see ei kuku maha, vähenevad PVC kaitseomadused, kui PVC on valesti paigaldatud.
Lisaks kaitse pakkumisele vaadeldakse PVC-vooderdust sageli kodu välisilme kaunistamise viisina. PVC-le saab lisada värvaineid, et muuta see praktiliselt igat värvi, võimaldades majaomanikel värvida oma maja ilma värvita. Sellised kujundused, nagu puidusüü, trükitakse vormimisprotsessi ajal PVC vooderdisele sageli. See annab majaomanikule võimaluse oma kodu eristada ilma olulisi ümberehitustöid tegemata.
PVC keskkonnaaspektid on nii head kui ka halvad. Hea poole pealt kulub PVC loomiseks vähem energiat kui selliste materjalide nagu alumiinium. PVC-d saab sünteesida ka naftast.
Halb on see, et PVC-d ei saa täielikult ringlusse võtta. Osa PVC-st saab osaliselt ringlusse võtta, kuid enamik jääb prügimäele, kuni see lõpuks rikneb. Naftakeemiana nõuab PVC süntees vajalike kemikaalide saamiseks naftapuurimist ning süntees ise tekitab kõrvalsaadusi, mida ei saa ringlusse võtta.