Püsiliin ehk spetsiaalse liini tüüp on püsiv fiiberoptiline või telefoniliin kahe telekommunikatsioonioperaatori loodud punkti vahel. Seda saab kasutada telefoni-, andme- või Interneti-teenuste jaoks. Sageli kasutavad ettevõtted geograafiliselt kaugel asuvate kontorite ühendamiseks püsiliini, kuna see tagab võrguliikluse jaoks ribalaiuse. Näiteks võib pank kasutada püsiliini, et finantsteavet hõlpsalt ühest harukontorist teise üle kanda.
Püsiliiniga saab läbida nii pikki kui ka lühikesi vahemaid ning üldjuhul maksavad kliendid teenuse eest kindlat kuutasu. Enne kui lairiba Interneti-ühendus oli hõlpsasti kättesaadav, võeti ettevõtte kulud vastavalt kahe punkti vahelisele kaugusele. Viimasel ajal võimaldavad püsiliini asendusteenused kasutajal uuendada ja täiustada liine ainult ühe otsa tasudega.
Püsiliinidel ei ole telefoninumbreid, sest liini kumbki pool on alati teisega ühendatud. Seevastu telefoniliinid kasutavad samu liine paljudeks vestlusteks protsessi, mida nimetatakse ümberlülitamiseks. Püsiliini kaudu saadetud teave liigub mööda spetsiaalseid turvalisi kanaleid, kõrvaldades jagatud võrkudes tekkiva ummiku.
Ühenduse kiirus võib ulatuda 64 kilobitist sekundis (Kbps) kuni 10 gigabitini sekundis (Gbps). Ribalaiuse määrab kasutatavate andmete hulk, liinile ligipääsevate kasutajate arv ja igal ajahetkel töötavate rakenduste arv. Mõned kasutajad kasutavad digitaalset andmeteenust (DDS), mis võimaldab ettevõttel edastada suurt hulka andmeid suurema kiirusega ja väiksema veamääraga kui tavalisel püsiliinil. DDS on ainulaadne püsiliin, mis kasutab digitaalseid tehnikaid ja laiemat ribalaiust.
Mõned inimesed kasutavad kiirema ja töökindlama Interneti-ühenduse saamiseks ka püsiliine. Tavaline püsiliinitasu sisaldab eelkonfigureeritud ruuterit, staatilisi IP-aadresse, POP3 meilikontosid, domeeninime hostimist, ööpäevaringset võrgu jälgimist ja rikete tuvastamist ning tehnilist abi. Paigaldamine toimub samamoodi nagu tavaliste telefoniliinide puhul ja see võib olla praktiline, kui inimene veedab palju aega Internetis. Kui enamik püsiliine on suhteliselt kallid, on liine, mida nimetatakse murdosadeks T24-liinideks, mille ühenduskiirused ja -hinnad on väiksemad.
Püsiliinid olid enne Internetti ja neid kasutas 1950. aastatel Project RAND, kui teadlased tegid koostööd üle kogu riigi Pennsylvaniast Californiani. Need teadlased kasutasid arvutivõrgu protsessi, mida nimetatakse keskse suurarvuti meetodiks, kus terminalid ühendati pikkade püsiliinidega. See võimaldas võrgus olevate teadlaste vahel kiiret ja turvalist suhtlust.
Püsiliinidel on palju eeliseid võrreldes muude telefoni- ja Interneti-ühendustega. Tavaliselt pakuvad need kiiremat alla- ja üleslaadimiskiirust ning paremat turvalisust ja privaatsust, kuna liinid on pühendatud ettevõttele. Enamikul juhtudel on saadaval lai valik usaldusväärseid ja vastupidavaid ribalaiusi, ribalaius on tavaliselt garanteeritud ja ärikasutuse jaoks täiendatav ning need sobivad veebimajutamiseks.