Puidu majandamine on metsanduse liik, mis käsitleb metsa kui puiduressurssi. Selles mõttes on vaja teistsugust lähenemist kui keskkonnapõhisemad metsandustavad, mis võivad vaadelda metsi rohkem kui terveid ökosüsteeme. Kuigi puidu majandamisel võidakse arvesse võtta suuremat terviklikku ökosüsteemi, mille edukaks osaks on metsad, vaadeldakse selle keskmes, et metsad koosnevad puudest, mis omakorda koosnevad puidust. Loomulikult hõlmab tervisliku puidu majandamisprogramm maad, mida ei raiuta varude jaoks, nii et sageli võivad inimesed, kes on osa puidumajandusprogrammist, leida end keskkonnakaitsjatega seotud.
Puidumajanduse distsipliin kasvas välja 19. sajandi lõpul Ameerika Ühendriikides levinud arusaamast, et puit on piiratud ressurss. Kui eurooplased esimest korda Põhja-Ameerikasse saabusid, oli seal ligikaudu miljard aakrit metsa ja nad hakkasid kohe neid metsi raiuma, et koristada maad põllumajanduse jaoks ning rahuldada kasvava rahva eluaseme, laevade ja kütuse soovi. 19. sajandi keskpaigaks oli maha raiutud umbes 250 miljonit aakrit metsa ja hakkas ilmnema, et kodusõjani kulunud raietemp ei saa jätkuda, ilma et kontinendilt lõpuks puiduallikad oleksid eemaldatud.
Selle tulemusel sai puidu majandamine 20. sajandi koidikul tõsimeeli nii valitsuse maa- kui ka eraomandipoliitika võtmeosaks. Ameerika Ühendriikides kuulub valitsusele ligikaudu 325 miljonit aakrit metsa ja ta kasutab nendel aakritel ranget metsamajandamist, hoides neid tulevaste põlvkondade jaoks avalikkuse usalduses ja reservina riigi hädaolukordadeks. Ülejäänud 430 miljonit aakrit puitu USA-s kuuluvad eraisikutele, peredele, väikeettevõtetele, investeerimisgruppidele ja puidufirmadele. Need ettevõtted tegelevad oma puidu majandamisega erineval viisil, olenevalt nende eesmärkidest, neid mõjutavatest regulatsioonidest ja pideva kapitalisüsti vajadusest.
Üks puidumajanduse skeem, mida paljud eraettevõtted kasutavad, on säästva metsanduse algatus ehk SFI. SFI annab kõikvõimalikke erinevaid rubriike, mille järgi ettevõtted ja eraisikud saavad oma puidumajandust hinnata. See sätestab juhtpõhimõtted, põhilised rusikareeglid ja kehtestab standardid, kuidas mets peaks raie ajal uuenema, millised alad tuleks jätta raievabaks ning kuidas erinevaid alasid harvendada või vastutustundlikult ümber käia.
Lõppkokkuvõttes tasakaalustab parim puidumajandusprogramm nii keskkonna- kui ka äriprobleeme. Metsade pideva uuenemise võimaldamine tagab mitte ainult ökosüsteemi tervena püsimise, vaid ka pideva kaubandusliku puidu allika olemasolu. Sageli võib konkreetsete ohustatud alade või metsloomade elupaikade kaitsmisel olla ka otsene äriline kasu, kuna valitsuse servituudid võivad kehtida keskkonda jälgivate puidumajandusprogrammide jaoks.
Üldjuhul toimub regenereerimine kas loomuliku külvamise võimaldamise või istutamise teel. Kuigi istutamine on oluliselt kallim kui looduslik külv, valivad paljud inimesed oma metsamajandamisel istutamise, kuna kasvuaeg valmimiseni on sageli lühem, tasakaalustades sellega kaasnevad kulud. Keskkonna seisukohast on mõnes metsas siiski eelistatav looduslik külv, mis sunnib metsamehi tegema mõnikord raske otsuse.