Mis on psühhosotsiaalne hindamine?

Psühhosotsiaalne hindamine on patsiendi vaimse, füüsilise ja emotsionaalse tervise hindamine. See ei võta arvesse mitte ainult patsiendi füüsilist tervist, vaid ka patsiendi enesetunnetust ja tema võimet kogukonnas toimida. Tavaliselt toimub see tervishoiutöötajate esitatud küsimuste jadana. Hindamise abil luuakse patsiendist terviklik pilt, et kaardistada ravieesmärgid.

Enamik patsiente on mingil eluperioodil läbinud psühhosotsiaalse hindamise. Seeria küsimusi, mida arst ja teised meditsiinitöötajad iga-aastase kontrolli käigus esitavad, on hindamise põhivorm. Need hinnangud ilmnevad ka tõsisemates tervishoiuolukordades. Need võivad mängida olulist rolli patsiendi vajaduste hindamisel ja raviplaani koostamisel.

Kui patsient võetakse esmakordselt pikaajalise hoolduse asutusse, näiteks psühhiaatriahaiglasse või hooldekodusse, viib meditsiinimeeskond sageli läbi psühhosotsiaalse hinnangu. Sellest hinnangust kogutud teadmisi kasutatakse patsiendi tervishoiuplaani koostamiseks. Hindamist korratakse kord kuus või kord kvartalis, et tagada selle ajakohasus ja mõõta patsiendi edenemist.

Sageli antakse hinnanguid ka sõja, vägivallakuritegude või suurõnnetuste ohvritele. Sellised olukorrad võivad põhjustada nii füüsilisi kui ka emotsionaalseid vigastusi. Need hinnangud võivad aidata tervishoiutöötajatel hinnata probleemide sügavust ja leida viis, kuidas aidata patsiendil taastuda täieliku tervise juurde.

Sõltuvalt ravi kontekstist võib psühhosotsiaalne hindamine olla suhteliselt lihtne või äärmiselt keeruline. Olgu see lihtne või keeruline, hea hinnang peaks hõlmama inimese elu kõiki aspekte, et saada pilt tema vaimsest seisundist. Levinud küsimuste hulgas palutakse patsiendil loetleda oma stressorid, sümptomid, mis tal on ja kas patsiendil on enesetapumõtteid või teiste kahjustamist. Hindamine peaks hõlmama ka patsiendi haiguslugu ja patsiendi mõtteid iseendast.

Hindamise käigus palutakse patsiendil sageli sõnastada, mida ta kavatseb ravist saada. Samuti võib see paluda patsiendil määrata järgmise paari nädala, kuu või aasta eesmärgid. Selle teabe põhjal saavad tervishoiutöötajad koostada raviplaani koos verstapostidega, mis aitavad patsiendil ära tunda, millal ta edusamme teeb.