Psühholoogiline testimine, mida mõnikord nimetatakse ka psühhomeetriaks, on lai mõiste, mis viitab indiviidi tähelepanekutele, mida kasutatakse tema võimete, psühhofüüsilise käitumise ja emotsionaalse funktsioneerimise hindamiseks. Need tähelepanekud põhinevad tavaliselt intervjuu või paberipõhise testi käigus antud vastustel. Saadaval on palju teste, mis ulatuvad IQ-st (intelligentsuskoefitsient) sobivustesti ja isiksusetestideni.
Enamasti palub psühholoogiline testimine inimesel reageerida mitmetele probleemidele või ülesannetele, et hinnata tema võimeid ja mõtteprotsesse. Paljudel juhtudel palutakse inimesel vastata oma parimate võimaluste piires, et tema psühholoogilisi võimeid saaks täielikult mõõta. Nende testide puhul tuleb sageli järgida teatud juhiseid, mis tagavad, et igal inimesel on võrdne võimalus õigesti vastata. Näiteks kui test esitab küsimusi, mida teaksid ainult need, kes elavad konkreetses piirkonnas, ei peeta seda laiale publikule tõhusaks.
IQ-test on üks tuntumaid psühholoogilise testimise vorme. Selle põhieesmärk on aidata inimesi liigitada konkreetsetesse kategooriatesse, nagu näiteks õpiraskustega või andekatega. Erinevalt sarnastest saavutustestidest, mis keskenduvad õpitud faktidele, arvatakse, et IQ testimine aitab tuvastada kognitiivset võimet mõista põhiteooriaid, välja selgitada, kuidas need teooriad toimivad ja kuidas neid rakendada.
Mõned psühholoogilise testimise vormid keskenduvad isiksusele. Tööandjad kasutavad isiksuseteste sageli tööotsijate eelsõeluuringu meetodina, samuti kohtuekspertiisi ja uurimistöö seadetes ning need on üldiselt jagatud projektiivseteks ja objektiivseteks rühmadeks. Objektiivne testimine koosneb tavaliselt tõestest või valedest küsimustest, mida kasutatakse indiviidi isiksuse mõistmiseks tema reageerimisviisi järgi, samas kui projektiivne testimine keskendub indiviidi spontaansete vastuste mõtestamisele. Tööandjad kasutavad sageli ka tööpsühholoogilist testimist, mis väidetavalt aitab tuvastada isiklikke tugevusi ja viia inimese huvid kokku teatud karjääriga.
Neuropsühholoogia on psühholoogilise testimise vorm, mida kasutatakse käitumise ja aju funktsioneerimise vahelise seose hindamiseks. Neid teste kasutatakse sageli teatud tüüpi ajukahjustuse all kannatavate patsientide skriinimiseks. Ajukahjustuse olemasolu või ulatuse kindlakstegemiseks kasutatakse neuropsühholoogilisi teste, et mõõta patsiendi mälu ja kontsentratsiooni, tähelepanuvõimet, õppimisvõimet ja intelligentsust.