Psühhoanalüütiline kirjanduskriitika on psühhoanalüütilisele teooriale toetuv viis kirjandusteoste analüüsimiseks ja tõlgendamiseks. Psühhoanalüütilise teooria töötas välja Sigmund Freud, et selgitada inimmõistuse toimimist. Selles kirjanduskriitika valdkonnas rakendatakse kirjanduses sügavama mõistmise saavutamiseks psühhoanalüütilise teooria peamisi mõisteid, nagu teadvustamata ja teadliku meele idee, id, ego ja superego jaotus ning Oidipuse kompleks. sellest tööst.
Teadliku ja teadvuseta meele idee on psühhoanalüütilise kirjanduskriitika üks olulisemaid tööriistu. Freud teoretiseeris, et inimestel on mõistuse teadlik osa, kus toimub mõtlemine ja kus nad on oma mõtetest teadlikud. Ta pakkus välja ka mõtte teadvuseta osast, kus eksisteerivad soovid ja ajed, millest inimesed teadlikud pole, kuid mis neid mõjutavad ja mõnikord psühholoogilisi probleeme tekitavad.
Freud analüüsis sageli unenägusid, mis tema arvates olid aknad alateadliku meele töösse. Ta uskus, et unenägudel on ilmselge või ilmne sisu, mis varjab varjatud ehk alateadlikke soove ja ajendeid. Unenäo varjatud sisu avastamiseks kasutas ta sümboolikat ja unenägude analüüsi.
Üks psühhoanalüütilise kirjanduskriitika tehnika on käsitleda kirjandusteost nii, nagu see oleks unenägu. Selle tehnika eesmärk on mõista alateadlikke sümboleid ja soove ilmsema sisu tõlgendamise kaudu. Seda tüüpi kirjanduskriitika kasutab sümboolikat ja muid analüüsi vorme, et jõuda kirjandusteose varjatud sisuni.
Lapsepõlvekogemused on Freudi sõnul äärmiselt mõjukad ja suurel määral kujundavad inimese psüühikat. Tema Oidipuse kompleksi teoorias alustab laps elu sellega, et on väga kiindunud emakujusse. Laps hakkab olema armukade selle tähelepanu peale, mida ema isale annab, mis toob kaasa allasurutud viha isa vastu ja soovi ema omada. Psühhoanalüütiline kirjanduskriitika võib seda arenguteooriat kasutada kirjanduse allasurutud sisu mõistmise viisina.
Freud uskus, et lapsepõlve kogemused viivad kolme mõistuse jagunemiseni: ego, id ja superego. Ego on aju teadlik osa, osa, millest inimene on teadlik. ID on inimese teadvustamata või allasurutud soovid, sealhulgas Oidipuse kompleksi põhjustatud soovid. Superego on inimese meelest südametunnistus, kohtunik ja vandekohus. Psühhoanalüütiline kirjanduskriitika otsib kirjandusest kõigi kolme meeleosa mõjusid.