Pseudonüüm on väljamõeldud nimi, mida seostatakse kõige sagedamini autoritega, kuigi näitlejad, lauljad, räpparid ja isegi organiseeritud kuritegevusega seotud isikud kasutavad sageli sünninime asemel pseudonüümi. Pseudonüüme kasutatakse ka praktilistel põhjustel, kui tegelik nimi pole teada, näiteks maakonna koroneri puhul, kes märgib tundmatu surnukeha kui “John Doe” või “Jane Doe”.
Pseudonüüme ehk sulenimesid kasutatakse kirjanduses mitmel põhjusel, kuid kõige olulisem on turundus. Autori lugejaskond eeldab, et tema raamatud kuuluvad kindlasse žanri. Kui autor kirjutab romaani väljaspool seda žanri, hoiab pseudonüüm teose eraldi. Nii saab kirjanik luua fännibaasi mõlemas žanris, ilma et peaks fännidele pettumust valmistama tööga, mis jääb ootuste piiridest välja. See hõlbustab fännide lojaalsust, mis tähendab müüki, ja see hoiab kirjastajad rahul.
Teised autorid, nagu õed Pamela ja Mary O’Shaughnessy, teevad koostööd väljamõeldud krimiromaanide kallal, avaldades need Perri O’Shaughnessy pseudonüümi all, mis on kombinatsioon nende eesnimedest ja noogutusest Perry Masoni poole.
Naisautorid võtavad mõnikord androgüünset pseudonüümi või kasutavad lihtsalt oma initsiaale, kui nad usuvad, et nende sugu võib takistada lugejaskonna leidmist. Üheks selliseks näiteks on Harry Potteri sarja autor Joanne Kathleen Rowling, kes on avalikult väitnud, et [kui tema teos oli veel teadmata] ei uskunud ta, et väikesed poisid on nii aldis naise kirjutatud raamatut kätte võtma ja neile, kes seda tegid, võidakse narritada, et see meeldib. Ta vältis võimalikku edu lõksu, jättes lihtsalt oma kirjanimest soo välja. (Kui tema töö kuulsaks sai, olid paljud poisid üllatunud, kui said teada, et “JK Rowling” oli naine.)
Näitlejad, lauljad ja räpparid kasutavad sageli pseudonüümi (lavanime), et luua teistsugune isik, kui nende ametlikud nimed esile kutsuvad. Norma Jeane Mortensonist (toona Baker) sai Marilyn Monroe. Roy Herald Scherer Jr-st sai Rock Hudson. Marshall Mathersist sai Eminem. Sageli võetakse pseudonüümid seaduslikult kasutusele algse nime asendusena, eriti meelelahutustööstuses.
Keegi võib kaitseks võtta ka pseudonüümi, nagu vilepuhuja puhul. Eelmise sajandi üks kuulsamaid pseudonüüme oli Deep Throat, tundmatu allikas, mis andis Washington Posti reporterile Bob Woodwardile Watergate’i skandaali kohta siseteavet. Deep Throati identiteet jäi spekulatsiooniks üle 30 aasta, kuni 31. maini 2005, mil endine salateenistuse ametnik W. Mark Felt tegi pseudonüümi avalikult nõudes ajalugu.
Pseudonüüme, mis toimivad lähedasemalt hüüdnimedele (nimed, mis on kirjeldavad), võetakse sageli jõuguliikmete seas, kui need tagavad teatud anonüümsuse. Organiseeritud kuritegevus kasutab ka hüüdnimesid, mis on sageli manustatud tegelikku nime, näiteks Jimmy “The Weasel” Fratianno, Charles “Lucky” Luciano ja Benjamin “Bugsy” Siegel.