Protestantlik reformatsioon oli kristlik liikumine 16. sajandi Euroopas, mis moodustus vastuseisust korruptsioonile ja väärtegudele roomakatoliku kirikus. Rahvasuus peetakse reformatsiooni alguseks 1517. aastal, mil Martin Luther kinnitas Saksimaa osariigis Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi järeleandmiste jõu ja tõhususe kohta. Ajaloolased väidavad, et liikumine lõppes 1648. aastal Vestfaali lepinguga, mis aitas teha lõpu katoliiklaste ja protestantide vahel reformatsiooniperioodi tagajärjel möllanud verisele sõjategevusele. Reformatsiooni peetakse Lääne ajaloo üheks olulisemaks sündmuseks selle revolutsioonilise ideevahetuse ja poliitiliste ümberkorralduste tõttu.
Teoloogid olid vaidlenud vastu Rooma-Katoliku Kiriku nägemusele paavsti autoriteedist enne Lutheri tegevust. 15. sajandil väitsid teoloogid John Wycliffe ja John Huss, et paavsti autoriteet ei kehti pühakirjade järgi. Arvestades, et tema vaated on ketserlikud, põletas roomakatoliku kirik Hussi 1415. aastal tuleriidal.
Saksa augustiinlaste munk Luther postitas oma 95 teesi järeleandmiste jõu ja tõhususe kohta, et edastada katoliku kirikuga tekkinud kaebusi ja kutsuda teiste kristlastega arutelu teoloogilistel teemadel. Selleks ajaks, kui ta oma argumente ette valmistas, olid paljud teised kristlased rahulolematud roomakatoliku kiriku tavadega, eriti indulgentside müümisega. Preestrid andsid indulgentse ja andsid andeks ajutise karistuse pattude eest, mille koguduseliikmele oli juba andeks antud.
Lutheril ja teistel protestantlikel kristlastel ei olnud ilmtingimata probleem katoliku kiriku indulgentside õpetusega, vaid pigem viisiga, kuidas neid kasumi saamiseks müüdi. Paavst Leo X kavandas Püha Peetruse basiilika ehitust ja oli lubanud indulgentside müüki, et koguda hoone jaoks raha. See vihastas Lutherit ja teisi, kes pidasid patukahetsust ja andestust kõige kallimatele pakkujatele meeletult müümiseks.
Kriitikud, sealhulgas Luther, küsisid, miks paavst ei maksnud lihtsalt ise Püha Peetruse basiilika ehituse eest, kuna ta oli äärmiselt rikas. Luther uskus ka, et arm ja halastus tulevad ainult usust, mitte indulgentside ostmisest ja müümisest. Seda uskumust hakati nimetama vaba armu teoloogiaks.
Lutheri 95 teesi levisid kiiresti Saksamaal ja ümberkaudsetes Euroopa riikides, suuresti tänu trükipressi revolutsioonilisele kasutamisele. Kirik ekskommunitseeris munga kiiresti ja paavst mõistis tema esindatud liikumise hukka. Varjama sunnitud Lutheri elu võis säästa Saksamaa Saksimaa kuurvürst Friedrich III, muidu tuntud kui Frederick Tark.
Frederick oli aastaid mänginud Lutheri elus keskset rolli. Ta asutas Wittenbergi, ülikooli, kus Luther õpetas ja postitas oma teese, ning kaitses munka, kuigi ta jäi usklikuks katoliiklaseks. Frederick uskus, et Luther ei olnud toime pannud ühtegi tegelikku kuritegu, isegi kui ta polnud kindel, kas ta oli ideoloogiliselt nõus protestantliku reformatsiooniga.
Lutheri kommentaarid aitavad päevavalgele tuua teisigi mõjukaid teolooge. Protestantliku liikumise kujundamisel mängis olulist rolli eelkõige John Calvin. Ta on ehk kõige paremini tuntud oma ettemääratuse õpetuse järgi, milleks on usk, et Jumal on ette määranud, kes päästetakse armust ja kes kannatavad igavese hukatuse all. Teoloogia on veelgi vastuolulisem kui keeruline ja see on üks doktriinidest, milles protestantidel oli reformatsiooni ajal raske kokku leppida.
Liikumise edenedes kogu Euroopas hakkas see jagunema erinevateks fraktsioonideks. Lõppkokkuvõttes tekitasid need fraktsioonid tänapäeva protestantlikud konfessioonid, nagu luterlased, kalvinistid ja presbüterlased. Reformatsioon andis teed ka verisele sõjale katoliiklaste ja protestantide vahel ning kolmekümneaastane sõda, mis oli tegelikult sõdade jada, laastas osa Euroopast.
Võitluste lõpetamiseks sõlmiti 1648. aastal Vestfaali leping. See lõpetas paavsti poliitilise domineerimise Euroopa üle ja andis erinevatele kristlikele rühmitustele leebust oma usu praktiseerimiseks. Lõppkokkuvõttes on protestantlik reformatsioon Lääne ajaloo üks olulisemaid sündmusi nii, nagu see viis Euroopas täiesti uue poliitilise struktuurini ja viis, kuidas see muutis kristluse pöörde.