Keeleteaduses on protaas “kui-siis” lause “kui”-klausel. Draama osas on see näidendi avaosa, tavaliselt esimene vaatus, kus tutvustatakse peategelasi. Mõlemal tähendusel on millegi tähendus, mis on enne midagi muud. Kui-klausel on üldiselt lauses esikohal ja tegelasi tutvustatakse enne näidendi põhitegevust.
Täielik tingimuslause sisaldab kahte lauset: protaas ja apodos. Protasis on kõrvallause, mis tähendab, et see ei saa iseseisvalt täislausena püsida. Apodoos ehk klausel “siis” on põhiklausel. Näiteks lauses “Kui müristab, võib kassipoeg voodi alla peita”, “kui äikest” on protaas ja “kassipoeg võib peita voodi alla” on apodoos. Tingimuslikust lausest võib sõna “siis” välja jätta: “Kui äikest on, võib kassipoeg voodi alla peitu pugeda.”
Protaasi ja apodoosi vahel on võimalikud mitmed erinevad seosed. Ülaltoodud lauses põhjustab protaas apodoosi, kuna müristamine põhjustab kassipoja peitu. Muud tüüpi tingimuslaused sisaldavad hüpoteetilisi olukordi, mis on faktiga vastuolus. Näiteks lause “Kui kosmoses oleks banaane, võiksid seal elada ahvid” sisaldab kahte lauset, mis ei vasta tõele. Süntaktiliselt viitab lause sellele, et kui esimene lause oleks tõene, oleks teine.
Selle sõna kasutamine draamas pärineb hilisklassitsist. Traditsioonilises kreeka ja rooma teatris juhatab lavastuse sisse tavaliselt koor või üksiknäitleja, kes annab loole vastava tausta. Enamiku tänapäevaste teatrite jaoks annab taustateabe dialoog etenduse alguses. Mõlemat tüüpi avamist võib kirjeldada kui protaasid.
Näiteks Hamlet algab stseeniga, kus kaks valvurit näevad Hamleti isa kummitust. Esimese vaatuse ajal räägib kummitus loo sellest, kuidas Hamleti onu ta mõrvas. Nii seab protasis tegevuse lavastuse lõpuni.