Prosopopoeia on retooriline võte või kõnekujund, milles keegi tegutseb või esindab kedagi teist, kes puudub või on väljamõeldud. Mõiste hõlmab personifikatsiooni, kuid ei ole ainuõiguslik. Kui inimene kasutab prosopopoeiat, võib ta anda kunstilisel viisil teistsuguse vaatenurga, tugevdades seeläbi argumente või muutes kõne või kirjutamise meeldejäävamaks.
Ajaloolisest vaatenurgast tuleneb prosopopoeia kahest vanakreeka sõnast. Prosopon tähendab tõlkes nägu või inimene. Poiein tähendab tegema või tegema. Seega tähendab prosopopoeia sõna otseses mõttes kellegi teise näo tegemist.
Selle seadme näide on laste mängus. Näiteks kui väike tüdruk mängib “printsessi”, võib ta öelda: “Ma olen maailma kõige ilusam printsess! Ma valitsen maad oma võlukepiga! Väike tüdruk ei ole printsess ja tal pole maad, mida valitseda, kuid ta käitub nii, nagu oleks tal see tiitel ja võim. Prosopopoeia on seega teeskluse ja teatri võtmekomponent.
Teine viis, kuidas inimesed prosopopoeiat igapäevaelus kasutavad, on edastada seda, mida teised on öelnud või tundnud. Mõnikord teevad inimesed seda humoorikalt või pilkavalt, näiteks kui nad kasutavad värisevat, ninasarnast häält, et öelda: „Ah, mida, pojake? Las ma lülitan oma kuuldeaparaadi sisse!” vana inimest matkima. Samamoodi võib inimene öelda: “Tead, mu ema ütles alati…” ja seejärel proovida jäljendada oma ema häält ja kombeid mis tahes järgnevate sõnadega. Öeldes: “Kui see ja see oleks elus ….” on ka selle kõnekujundi näide. Inimesed kasutavad seda tehnikat ka mõtteliste debattide loomiseks, nagu Abraham Lincoln oma “Cooper Unioni kõnes” kuulsalt tegi.
Inimesed võrdsustavad prosopopoeiat ka personifikatsiooniga. Tegelikult võib inimene kasutada neid kahte terminit sünonüümidena, kuigi prosopopoeia ei ole ainult personifikatsioon. Personifikatsiooni ja prosopopoea näide on “Tähed tantsivad taevas”. Tähed kui elutud gaasikerad ei saa tantsida, kuid seda öeldes saab inimene luua hoopis teistsuguse pildi sellest, milline täht välja näeb ja kuidas ta käitub. Seda tehnikat leidub isegi suurtes kirjutistes, näiteks Piiblis.
Isegi kui inimene võib kasutada seda retoorilist vahendit oma kõne, kirjutamise või autoriteedi parandamiseks, peab ta olema ettevaatlik, et seda mitte üle kasutada. Liiga palju prosopopoiat võib kõne ja kirja panna sunnitud näida ning tegelikkust varjata; inimene peab valima, kui palju on konteksti arvestades sobiv.