Projektiivne test on psühhoteraapias ja psühholoogias kasutatav tööriist, kus katsealune puutub kokku mitmetähendusliku stiimuliga, nagu abstraktne pilt või mittetäielik lause, ja testi administraator märgib katsealuse vastuse. Sellise testimise idee seisneb selles, et kui inimestel palutakse konkreetseid stiimuleid, reageerivad nad oma teadliku meelega, samal ajal kui mitmetähenduslikud stiimulid võivad esile kutsuda alateadvuse vastuseid, andes testi administraatorile parema ettekujutuse sisemuses toimuvast. Mõned inimesed, sealhulgas psühholoogiakogukonna inimesed, on kritiseerinud projektiivseid teste, väites, et neil on mitmeid vigu, mis tekitavad küsimusi nende väärtuslikkuse kohta.
Projektiivse testi puhul on katsealune sunnitud projitseerima sisemisi mõtteid, tundeid, uskumusi ja ideid stiimulile, kuna see ei anna üksi piisavalt teavet. Näiteks Rorschachi testis, mis on kuulus projektiivse testi näide, näidatakse inimestele rida tindilaike ja palutakse neile vastata. Blotid ise on olemuselt juhuslikud, kuid katses neid kirjeldada ja järjestada, võib katsealune omistada neile omadusi, näiteks “see täpp näeb välja nagu liblikas”.
Projektiivse testi teine näide on test, kus inimestele näidatakse fotot või joonistust, mis kujutab ebaselget stseeni, ning neil palutakse selgitada stseenis toimuvat ja anda teavet järgmise kohta. Samuti võidakse inimestel paluda joonistada inimesi või stseene. Mõned psühholoogid usuvad, et joonistusharjutuste käigus võivad väljenduda teatud alateadlikud isiksuseomadused.
Arvatakse, et vastused stiimulitele annavad teavet sisemiste mõtlemisprotsesside kohta. Kui inimesi õpetatakse kliinilise koolituse käigus kasutama projektiivseid katsematerjale, antakse neile tulemuste tõlgendamise vahendid. Osa probleemist seisneb aga selles, et tõlgendus on subjektiivne. Kui keegi sooritab näiteks täieliku lausetesti, võivad kaks erinevat psühhoteraapiaspetsialisti anda katsealuse vastuste põhjal väga erinevaid hinnanguid.
Selleks, et test toimiks hästi, peab millelgi olema nii usaldusväärsus kui ka kehtivus. Kui testi saab teha mitmele inimesele, kes kõik saavutavad objektiivselt mõõdetavaid tulemusi, on see usaldusväärne; seda saab korrata erinevates keskkondades ja saavutada ühtseid tulemusi. Näiteks valikvastustega eksam on väga usaldusväärne. Projektiivsed testid seevastu ei ole nii usaldusväärsed, kuna tulemused on subjektiivsed. Valiidsus uurib, kas test mõõdab seda, mida ta väidetavalt mõõdab, ja see on ka seda tüüpi psühholoogiliste testide puhul kahtluse alla seatud.