Tulevik, mida nimetatakse ka pidevaks tulevikuks, on tegusõna ajavorm, mis näitab, et tulevane toiming on käimas. Edaspidi saab kasutada ainult tegusõnu, millel on oma tegevusele kindel algus ja lõpp. Moodustatuna “tuleb olema” või “läheb olema” verbi ette, mis lõpeb sõnaga “-ing”, kasutatakse tulevast progressiivi tavaliselt tulevase tegevuse eeldatava katkestuse, käimasoleva tulevase kavatsuse tähistamiseks või küsimus edasise tegevuse kohta.
Tulevase progressiivi moodustamiseks kasutatakse kahte abiverbi. Abiverbid on spetsiifilised verbid, mida kasutatakse koos põhiverbiga tähenduse nihutamiseks. Kas “tahe” või “lähen” on esimene abitegusõna, mida kasutatakse tulevase progressiivi moodustamiseks. Tegusõna “olema” on teine. Abitegusõnadele järgneb põhiverb lõpuga “-ing”, näiteks “will be running” või “going to be shopping”.
Tuleviku progressiivset kasutatakse ainult siis, kui kõnealune tegevus on nii tulevikus kui ka jätkub või edeneb. Näiteks “Homme pärastlõunal lähen ujuma.” Erinevalt lihtsast tulevikust “Homme pärastlõunal ma ujun”, mis ütleb, et teatud aja jooksul ujumine toimub, näitab tulevane progressiivne tegevus, et tegevus jätkub terve pärastlõuna. Kõige sagedamini kasutatakse progressiivset vormi vastuseks vihjele, et tegevus võib katkestada. Näiteks “homme pärastlõunal ma ujun” oleks loogiline vastus sellele, kui keegi ütleb: “Ma arvasin, et söön homme pärastlõunal teiega lõunat.”
Lisaks võib tulevase progressiivsust kasutada tulevase sündmuse kohta küsimuse esitamiseks. Küsimused, mis esitatakse tulevases progressiivses plaanis, on üldiselt kujundatud nii, et need oleksid viisakad ja mitte-eeldavad, näidates samas, et küsija loodab, et vastus on jaatav. Näiteks küsimus: “Kas sa valmistad homme õhtusööki?” kasutab tulevast progressiivset “tuleb kokkama”.
Tavaliselt saab edaspidi kasutada ainult dünaamilisi, mitte statiivseid verbe. Dünaamilised verbid tähistavad tegevusi, millel on selge algus ja lõpp, samas kui statiivsed verbid viitavad üldiselt olemisolekutele, nagu “armastama”, “olema” või “uskuma”, millel pole sageli selget algust ega lõppu. Näiteks ütlus “täna õhtul kell 11 ma armastan sind” tundub mõttetu või humoorikas, sest võiks eeldada, et kõneleja armastus on lihtsalt olek, milles ta on alati, mitte midagi, mida saab piirata ajaraamiga. . Teisest küljest tundub ütlus “täna õhtul kell 11, ma vaatan filmi” mõistlikum, sest sel juhul viitab kõneleja selge ajaraamiga sündmusele.