Inimestel, kellel on eeldiabeet, on veresuhkru tase kõrgem kui peaks, kuid mitte piisavalt kõrge, et diagnoosida II tüüpi diabeet. Seisund on Ameerika Ühendriikides üsna tavaline ja mõjutab umbes 2 miljonit inimest, kellest mõned ei pruugi teada, et neil on haigus, kuna see on tavaliselt asümptomaatiline. Eeldiabeet, mida varem nimetati piiridiabeediks või glükoositaluvuse häireks, viib tavaliselt II tüüpi diabeedini, välja arvatud juhul, kui patsient astub samme selle seisundi ennetamiseks või ümberpööramiseks.
Kui inimesel on 2. tüüpi diabeet, ei suuda tema keha tavaliselt paljudes toiduainetes leiduva glükoosi ehk suhkru metaboliseerimiseks insuliini toota ega kasutada. Seejärel koguneb suhkur verre ja võib kahjustada südant, neere ja kesknärvisüsteemi. II tüüpi diabeediga inimestel on suurem risk südamehaiguste ja insuldi tekkeks. Samuti on selle seisundiga inimestel suurem risk nende seisundite tekkeks.
Kuigi riskid on suured, ei tea paljud inimesed, et neil on eeldiabeet. Ameerika Diabeediassotsiatsioon (ADA) soovitab ülekaalulistel ja üle 45-aastastel täiskasvanutel rääkida oma arstiga selle seisundi testimise kohta. Seisundi jaoks on kaks testi, mis mõlemad mõõdavad glükoosi taset veres. Mõlemat testi peetakse võrdselt tõhusaks.
Enne kummagi testi tegemist peab patsient sööma vähemalt kaheksa tundi. Esimese testi jaoks, mida nimetatakse tühja kõhu plasma glükoositestiks, võetakse vereproov ja mõõdetakse glükoosi taset. Kui glükoosisisaldus jääb vahemikku 100–125 mg/dl, siis on patsiendil eeldiabeet. Suukaudse glükoositaluvuse testi ajal testitakse patsiendi glükoosisisaldust pärast paastu. Seejärel joob ta midagi kõrge suhkrusisaldusega ja laseb kahe tunni pärast vereanalüüsi teha. Kui glükoosi tase jääb kahe tunni pärast vahemikku 140–199 mg/dl, on tal diabeetik.
Pärast seda, kui inimesel on diagnoositud eeldiabeet, võib ta võtta meetmeid, et aeglustada II tüüpi diabeedi progresseerumist või isegi haigusseisundit muuta. Patsiendid, kes kaotavad umbes 2 protsenti oma kehakaalust, aeglustavad või takistavad sageli diabeedi teket. Patsiendid võivad kasu saada ka suuremast treeningust ja toitumise muutmisest, näiteks maiustuste vähendamisest ja toitaineterikkast toidust. Riskikäitumise, nagu suitsetamise, vähendamine ning vererõhu ja kolesterooli alandamise vähendamine võib samuti vähendada patsiendi võimalusi diabeediga seotud haiguste tekkeks.