Prantsuse lavendel on mitmeaastane põõsataoline taim, millel on huvitav lehestik ja lillad õied, mida hinnatakse nende lõhna tõttu. Selle teaduslik nimi on Lavandula dentata ja teine levinud nimi on narmastega lavendel. Prantsuse lavendel pärineb Hispaaniast ja seda võib leida looduses kasvamas suures osas Lääne-Euroopast. Prantsuse lavendlil oli ajalooliselt mitmeid huvitavaid kasutusviise ja seda kasutatakse teatud eesmärkidel ka tänapäeval väljaspool aeda. Sellest saab mõnus aiataim parasvöötmes soojade talvedega ja seda saab kasvatada ka toataimena.
Prantsuse lavendel kasvab tavaliselt umbes 1–3 jala (0.3–0.9 m) kõrguseks ja laiutab umbes sama laiaks, kui on pikk. Pikad kitsad lehed kasvavad radiaalselt, õievars tõuseb läbi keskelt. Lehed on hõbedaselt hallikasrohelist värvi, servadega nagu sõnajalal ja neil on selge aroom nagu lilledel.
Prantsuse lavendli taime lilled õitsevad varasuvest sügiseni ja võivad siseruumides ilmuda aastaringselt. Need kasvavad üksikute õisikute naastudena varre otsas ja varieeruvad tumedamast sinakaslillast kuni lavendlivärvini. Lilledel on aroom, mida on kirjeldatud kui värsket ja puhast ning mida kasutatakse paljudes lõhnastatud toodetes.
Prantsuse lavendli algne põlispiirkond on Lõuna- ja Ida-Hispaania ning taim on naturaliseerunud paljudes Euroopa piirkondades. See õitseb parasvöötmes, kus on pehmed talved ja mõõdukad sademed. Eelistatud elupaikadeks on avatud metsaalad, võsa ja niidud ning see kasvab erinevates mullatingimustes.
Prantsuse lavendlil ja teistel sortidel on mitmeid ajaloolisi kasutusviise. Vanad roomlased kasutasid seda avalike vannide lõhnastamiseks, kreeklased kasutasid seda meditsiiniliselt mitme tervisehäda (nt unetuse ja seljavalu) raviks ning egiptlased kastsid sellesse surilinaid enne surnute mähkimist. Praegu kasutatakse taimeõli lõhnavates tualetitarvetes ja küünaldes; kuivatatud õisi kasutatakse ka popurriimiseks ja kuivatatud varsi põletatakse viirukina. Arvatakse, et lõhnal on rahustav ja rahustav toime.
Aedades kasutatakse prantsuse lavendlit sageli lillepeenarde, ääriste, ääriste, konteinerite ja loodusliku välimusega aladel ning see meelitab ligi koolibri ja liblikaid. See on väga vähese hooldusega tehas. See tuleb istutada hästi kuivendavasse mulda ja lasta mullal kastmiste vahel kuivada, et vältida niiskusega seotud probleeme, nagu juuremädanik. Seda saab kärpida või tagasi pigistada, et saavutada täidlane ja põõsas kuju. Karmi talvega piirkondades tuleb seda kaitsta külma eest või tuua tuppa kuni soojemate ilmadeni.