Esmakordselt 1490. aastal nähtud prantsuse kapuutsist sai 16. sajandil populaarne naiste peakatte tüüp. Prantsuse kapuuts on ümara kujuga ja seda kanti traditsiooniliselt pika musta looriga tagaküljele. Kapuutsiga sobis konkreetne soeng — keskosa ja kaks eraldi kuklasse kinnitatud patsi. Kapuuts asetati juustele, kattes kõrvad musta looriga, mis varjas palmikute vaadet.
Erinevalt sellest, mida tänapäeval peetakse kapuutsiks, mis kinnitatakse rõiva keha külge, on prantsuse kapuuts täiesti eraldiseisev peaosa. Kapuutsi kantakse valge linase või puuvillase tüki peal, mida nimetatakse coifiks. Coif, tihedalt liibuv poolmütsike, hoiti alati puutumatuna ja kinnitati lipsudega pea külge lõua alla või kinnitati juuksenõeltega pea külge. Kui kohvlit kandsid nii talupojad kui ka aristokraadid, siis prantsuse kapuutsi lisamist pooldas suuresti tollane jõukam naine.
Kantakse mantli peal värvi lisamiseks ja kontrasti loomiseks, pasta on kantud struktuuri lisamiseks. Termin pasta tuletati protsessist, mille käigus materjal jäigastati pasta või paksu tärklise abil. Sageli kantakse korraga rohkem kui ühte pasta, mis annab rohkem värvivariante.
Väidetavalt tutvustas Prantsuse kapuutsi Inglismaa naistele ja stiilidele Anne Boleyn, kes veetis oma kujunemisaastad Prantsusmaal. Sel ajal oli peaosa lihtne ja ilustamata. Kuid nagu enamiku naiste moetükkide evolutsiooni puhul aja jooksul, toimusid peened muutused. Prantsuse kapuutsile lisati täkked, mis tekitasid sageli volditud äärise. Kantavale kleidile kinnitati paljude värvide ja kullast ehistega juveele, millel olid sobivad värvid.
Populaarsuse saavutades muutus kapuuts oma kuju ja stiili. Algselt asus prantsuse kapuuts peas kaugemal, paljastades keskosa, kuid aja möödudes tõmmati esiosa ettepoole, et kaitsta kandja nahka kahjulike päikesekiirte eest. Seda arvet või visiiri nimetatakse bongrace’iks või kornetiks. Tänapäeval kantakse prantsuse kapuutsi osana Tudori või Elizabethi ajastu kostüümides.