Postmodernne teater, nagu ka teised postmodernistlikud kunstiliigid, heidab kõrvale paljud modernismi ideed. Kaasaegse teatri teooriad väidavad, et juurdepääs universaalsetele tõdedele on saavutatav elu kunstilise kujutamise kaudu. Postmodernne teater aga tõrjub väljamõeldud arusaama ja näeb teatrietendust hoopis tõsielusündmusena või sündmustikuna, milles publik osaleb. Sellised seadmed nagu standardsed süžeed ja tegelaskujude arendamine on viidud miinimumini. Seda tüüpi teater hõlmab inimkogemust erinevates vormides ja ammutab inspiratsiooni ajaloost, kultuurist ja sotsiaalsetest probleemidest. Hea näide nendest ideedest on David Hare’i „Suffi Happens“.
Teatud määral põhineb kaasaegne teater Aristotelese välja töötatud kontseptsioonidel, kes pakkus välja, et draama võiks paljastada universaalseid tõdesid. Kaasaegse teatri teooriad viitavad sellele, et ligipääsu universaalsetele tõdedele saab saavutada selliste formaalsete vahenditega nagu süžee, põhjus ja tagajärg ning iseloomu arendamine. Postmodernses teatris on aga palju võimalikke tõdesid, olenevalt vaatenurgast. Dramaturgid, näitlejad ja publikud annavad kõik loomeprotsessile oma vaatenurga.
Postmodernne teater sunnib publikut ümber hindama piire kunsti ja reaalsuse vahel ning heidab kõrvale idee teatrist kui elu kujutamisest. Näidendid on mõeldud sündmusteks, niisama osaks elust kui ka mis tahes muust sündmusest. Näidendi tulemus võib etenduse lõikes muutuda. Neile, kes on harjunud draama süžeede ja tegelaste kena edasiarendamisega, võib see olla rahutukstegev kogemus.
Publik on miski, millele esinejad moodsa teatri teooriate kohaselt tegutsevad. Postmodernses teatris on publikud osalejad, sageli näitlejad ja publik suhtlevad ja loovad teatrielamust koos. Lisaks tunnistab postmodernne teatriteooria, et iga indiviid kogeb teatrit läbi oma unikaalsete tunnete ja elukogemuste filtri, nii et ühe universaalse tõeni jõudmine on üsna keeruline.
Postmodernne teater hõlmab ideid kultuurist, ühiskonnast ja ajaloost. David Hare’i „Toimuvad asjad”, mis räägib Iraagi sõjast, illustreerib neid põhimõtteid. Stuff Happens esietendus 1. septembril 2004 Londoni Rahvusteatris. Lavastus, mida Hare nimetab ajaloonäidendiks, on dokumentaalfilmilaadne lavastus, mille peaosades on teiste seas George Bush, Donald Rumsfeld, Colin Powell ja Briti peaminister Tony Blair. Kuigi suur osa näidendist põhineb Hare’i kujutlusvõimel, kasutab ta näidendi dialoogis ka mõningaid tõelisi meediakommentaare ja kõnesid.