Postmodernne luule on luuleliik, mida on uuritud alates umbes 1960. aastatest ja mida on sageli märgatud mõne stiililise ja temaatilise aspekti poolest. See luule on sageli kirjutatud üsna vabas vormis ja mõeldud peegeldama mõtteprotsessi või orgaanilist kõnelemist läbi teadvuse stiili. Seda tüüpi luuletusi võib olla raske lugeda ja mõista ning seda tehakse sageli sihilikult, et luuletust lugejale tagasi peegeldada. Postmodernne luule käsitleb sageli mõttetuse või reaalsuse puudumise teemasid ning demonstreerib sageli eksistentsiaalset vaatenurka.
Mõiste “postmodernne luule” võib paljudes inimestes tekitada palju segadust, kuigi selliste luuletuste taga olevaid ideid on üsna lihtne mõista. “Postmodern” viitab lihtsalt stiilile, mis järgis “moodsat” liikumist kunstis ja kirjutamises, mida sageli kirjeldatakse kui 20. sajandi kahe maailmasõja ümber ja alles järgnenud teost. 1960. aastatel tõi aga suures osas USA-s levinud vastukultuuriliikumine kaasa uut tüüpi kunstilise väljenduse.
Postmodernne luule sisaldab sageli rahutuse teemasid ja on tavaliselt kirjutatud väga vabas vormis. Reavahed ja struktuurid võivad olla kaootilised või näiliselt mõttetud, kuigi tavaliselt on ebatavalistel katkestustel eesmärk. Kui vanemates luulevormides väljendati ideid sageli ridade ja kirjavahemärkide eraldamise kaudu, siis postmodernne luule kasutab ebaühtlaseid reavahesid, et näidata maailma kaootilist vormitust. Juba luuletuse vorm tugevdab ideed, et vormid on mõttetud ja et teosele ei saa eesmärki peale suruda.
Sõnade järjekord ja valik võib postmodernses luules olla ka keeruline või raskesti mõistetav. Selliste luuletuste jutustus võib olla kirjutatud teadvuse voolus, mis järgib kõneleja mõtteid või sõnu, ilma lugejaga arvestamata. See on tavaliselt tahtlik ja tuletab lugejale meelde, et ta on väljaspool luuletust ja näeb ainult seda, mida luuletaja soovib, et ta näeks. Sellised luuletused võivad isegi pilkata lugeja katseid teosest tähendust luua ning peegeldada luuletaja ja publiku eraldumist.
Postmodernne luule võib sageli käsitleda eksistentsiaalseid või nihilistlikke teemasid. Kuigi eksistentsialism ja postmodernism ei ole sünonüümid, nad on sageli seotud. Selline luule võib viidata sellele, et maailm ja elu on mõttetud või lõpuks puudub neil eesmärk, mida inimkond üritab sellele peale suruda. Need teemad ei pea tingimata olema masendavad, vaid neid kasutatakse selleks, et lükata lugeja oma mugavustsoonist kaugemale ja mõelda maailmale uuel viisil.