Postmodernne kunst on kunstiline liikumine, mida tavaliselt kirjeldatakse kui moodsa kunsti järel või vastusena tekkivat. Kuigi seda terminit kasutatakse laialdaselt, on kriitikud eriarvamusel, kas postmodernistlik kunst eksisteerib tegelikult eraldiseisva liikumisena või on see lihtsalt moodsa kunsti hilisem faas. Postmodernistliku liikumise alguseks pakutud kuupäevad hõlmavad 1914. aastat Euroopas ja 1962. või 1968. aastat Ameerika Ühendriikides. Postmodernse kunsti suundumusteks on pastišš, omastamine ja iroonilise afekti kasutamine.
Postmodernse kunsti kriitilised määratlused erinevad selles osas, kas postmodernism, kui see üldse eksisteerib, on ajalooline seisund või tahtlik liikumine. Seda võib vaadelda kui praeguse ajastu tunnuste kogumit, nagu esimeses määratluses, või kui kunsti, mis reageerib ja esitab modernismile väljakutseid teises. Temaatiliselt käsitlevad postmodernseks liigitatud kunstiteosed sageli tarbimiskultuuri, populaarkultuuri, globaliseerumist, kõrge ja madala kunsti kõrvutamist ning kunsti rolli ja väärtust ühiskonnas.
Marcel Duchampi skulptuuri pealkirjaga Purskkaev tuuakse mõnikord postmodernse kunsti varase näitena. See töö esitati esmakordselt 1917. aastal New Yorgis toimunud kunstinäitusele, kus see tekitas poleemika kunsti olemuse üle. Dadaistliku liikumise liige Duchamp ostis tavalise pissuaari ja allkirjastas selle pseudonüümiga “R. Mutt.” Duchampi sõnul sai pissuaarist kunst, kui ta otsustas seda kunstiks nimetada, mis tähendab, et objekti staatus kunstiteosena sõltub kontekstist ja tajust.
Postmodernse kunsti vihmavarju alla kuuluvad liikumised hõlmavad installatsiooni, multimeediat ja kontseptuaalset kunsti. Levinud on vormide ja meediumide hübridiseerimine, nagu Jenny Holzeri loomingus. Ta on tuntud oma installatsioonide poolest, kus originaal- või omandatud tekste kuvatakse erinevatel vahenditel, sealhulgas elektroonilistel kuvaritel ja projektsioonidel. Need tükid näitavad elektroonilise kunsti sulandumist kirjanduse ja disainiga.
Eklektika, kõrvutamine ja globaliseerumine on postmodernismi ühised lõimed. Multikultuursuse ja feministliku teooria kiiluvees kaldub postmodernistlik kunst dekonstrueerima traditsioonilisi rassi, soo, rahvuse ja perekonna narratiive. Keeldudes tunnistamast eristusi kõrgkunsti ja madala kunsti – näiteks koomiksiillustratsiooni või grafitikunsti – vahel, lõhuvad postmodernistlikud kunstnikud kunstikriitika hierarhias klassierinevusi veelgi.
Postmodernne kunst lükkab tagasi autentsuse ja originaalsuse kõrge väärtuse modernismis, kinnitades hoopis, et kunstis ei saa enam olla uuendusi ega progressi. Seega on postmodernistide arvates selliste tehnikate kasutamine nagu pastišš, kollaaž ja paroodia ainsad autentsed viisid kunsti tootmiseks. Omandades ajalugu, popkultuuri ja traditsioonilisi vorme või tehnikaid, manipuleerivad postmodernistlikud kunstnikud olemasolevate sümbolite ja narratiividega.