1950. aastatel halb enesetunne sündinud postmodernistlik arhitektuur sai 20. sajandi teisel poolel aeglaselt hoogu juurde, et seista vastu jäigematele rahvusvahelistele ja modernistlikele stiilidele, mis hakkasid paljudes linna siluettides võimust võtma. Postmodernset stiili iseloomustab kapriissus ja võib-olla ka pisut üleliigsus, kui erinevate arhitektuuritraditsioonide alkeemia vormide ja esteetiliste vaatenurkade mitmekesisuse kujundamisel. Paljud 2011. aastal ehitatud suuremad ärihooned esindavad postmodernistlikku arhitektuuri.
Üks üldine viis, kuidas postmodernistlik ehitus erineb varasematest stiilidest, on see, mil määral konstruktsioon loobub modernistliku arhitektuuriliikumise utilitaarsest fookusest tehniliselt mittevajalike elementide poole. Näiteks võiks moodsat pilvelõhkujat kaunistada järsult viimistletud ääristega või klassikalisi sambaid mitte mingilgi pragmaatilisel põhjusel, vaid esteetilistel eesmärkidel. Selle vanade ja uute stiilide segunemise teine nimi on neoeklektiline arhitektuur.
Näiteid postmodernsest arhitektuurist on üleriigiliselt palju, alates triviaalsest kuni suurejooneliseni. Kaasaegsed kaubanduskeskused või äripiirkonnad ühendavad sageli postmodernse arhitektuuri ja endiste silmapaistvate omadustega, et kasutada ära piirkonna eripära. Teiste selles stiilis ehitatud silmapaistvate hoonete hulka kuuluvad Los Angelese Disney Halli tarbetud kõverad, New Yorgis asuv mööbli välimusega pilvelõhkuja Sony Tower ja Šotimaa parlamendikompleks Šotimaal Holyroodis, mida paljud kriitikud peavad üheks parimaks. Briti postmodernismi parimad näited.
Postmodernne arhitektuur on haakunud teise üsna hiljutise 20. sajandi lõpu arhitektuuriliikumisega – ajaloolise säilitamisega ja selle keskendumisega “uuele urbanismile”. Viimase liikumise keskmes on väsinud ajalooliste linnaosade taaselustamine üle kogu riigi postmodernsete arhitektuuriliste puudutustega. Selles kontekstis rakendades kipuvad kujundused sageli klassikalisi elemente jämedalt liialdama, näiteks Chicagos asuva Harold Washingtoni raamatukoguga ning selle kaunite kunstide ja kaasaegsete puudutuste seguga, mida rõhutavad julged karniisid ja kõrged nurgakujud.
Sageli pole aga ajaloolistel elementidel postmodernse arhitektuuriga midagi pistmist, selle asemel piisab kõigi moodsate stiilide segust. Indiana osariigis Indianapolises asus College Life Insurance’i hoone üks esimesi silmapaistvaid postmodernistliku stiili näiteid. 1972. aastal valminud hoone erineb selgelt rahvusvahelise arhitektuurikooli standardsest kõrgest klaaskastist pilvelõhkujast. Selle asemel eelistas ehitaja ehitada kolm väiksemat, veidra kujuga hoonet, mida ühendavad välis- või maa-alused kõnniteed.