Kirjanduses viitab postiroonia üldiselt siiruse juurde naasmisele, kui autor või tegelane rääkis varem irooniliselt või sarkastiliselt. Teatud tüüpi postiroonia viitab sõna otseses mõttes autori või tegelase meelemuutusele. Teist tüüpi postiroonia viitab varem kirjutatud teostele, mis olid omal ajal iroonilised, kuid mida enam selliseks ei peeta. Selle kirjandusliku vahendi kolmas versioon viitab hetkele, mil tegelane või autor on ühtaegu nii irooniline kui siiras. Seda seadet kasutatakse sageli kogemata, kuna sageli on raske tahtlikult ühendada sarkasmi ja siirust, ilma et see kõlaks väljamõeldult.
Postiroonia esimest määratlust, kus tegelane lülitub silmapilkselt sarkasmi ja siiruse vahel, võib näha paljudes kirjandusteostes. Näiteks Shakespeare’i näidendis “Hamlet” saab nimitegelasest mõnikord postiroonia tugisamba. Pärast kummitusliku isa ilmumist ujuvad Hamleti sõnavõtud pidevalt irooniliste möllude ning väga siiraste ja tõsiste tõdede vahel. See juhtub kõige sagedamini siis, kui ta räägib oma onu Claudiuse või oma ema Gertrudiga. Ta vastab nende küsimustele sarkastiliste, sageli lahknevate väidetega ning rõhutab neid seejärel tõsimeelselt ja kurjakuulutavalt publikule.
Teist postiroonia määratlust, kui midagi varem iroonilist enam nii ei tajuta, võib näha vanemates kirjandus- ja filmiteostes. Näiteks filmis The Graduate pöördub peategelase Beni poole üks tema isa sõber. See vanem härrasmees soovitab Benil plastide tootmisega tegeleda. 1967. aastal, kui film tehti, peeti seda stseeni irooniliseks. Plastikust ei peetud ilmtingimata ettenägelikku asja, millesse investeerida ja tulemuseks oli publiku kärarikas naer. Selle filmi kaasaegsed vaatajad näevad seda stseeni sageli hea nõuandena, kuna plastitootmisest sai hiljem suur ja tulus äri.
Postiroonia kolmas versioon, kus see muutub siirusega segamini, on tõenäoliselt kõige raskemini tuvastatav tüüp. Üks näide sellisest postirooniast võib ilmneda Jonathan Swifti satiiris A Modest Proposal. Selles essees öeldakse, et kui Inglise võimu all elavatel iirlastel pole piisavalt ressursse oma laste toitmiseks, peaksid nad neid sööma. Swift ütleb, et see lahendaks ülerahvastatuse probleemid ja et iirlastel oleks piiramatu toiduvaru. Muidugi oli see irooniline essee, sest Swift ei kavatsenud Iiri peredel kannibalismi poole pöörduda. Ta kavatses aga tähelepanu tõmmata väga tõsisele probleemile – Iiri pered nälgisid ja inglased ei teinud sellega midagi. See kirjandusteos ühendab hoolikalt sarkasmi ja siiruse, nii et lugeja näeks käsitletava probleemi mõlemat poolt.