Mis on positiivse rõhuga ventilatsioon?

Positiivne rõhkventilatsioon (PPV) on kunstliku hingamise vorm, mille puhul mehaanilist ventilaatorit kasutatakse õhu surumiseks mittehingavale patsiendile. Erinevalt negatiivse rõhuga ventilatsioonist, mille puhul keha on ümbritsetud raudkopsu, mis sunnib rindkere laienema ja õhku imema, sunnib PPV õhku otse kopsudesse. See saavutatakse, kinnitades patsiendile kunstliku endotrahheaalse või trahheostoomiga hingamisteede toru. Kõige levinumad PPV-masinate tüübid on mahutsükliga ventilaatorid, rõhutsükliga ventilaatorid, voolutsükliga ventilaatorid ja ajatsükliga ventilaatorid.

Mahutsüklilist positiivse rõhuga ventilatsiooni kasutatakse ägeda respiratoorse distressi sündroomi (ARDS) või bronhospasmiga patsientidel. Teatud eelseadistatud õhuvooluhulk pumbatakse kopsudesse, pärast mida on lubatud passiivne väljahingamine. Seda kasutatakse kõige sagedamini kriitilistes olukordades, kus patsient vajab eelnevalt arvutatud õhuhulka, ja see on üks selle ravi kõige sagedamini kasutatavaid vorme.

Survetsükliga PVP annab sissehingamise ajal hapnikku kuni teatud eelseadistatud rõhutaseme saavutamiseni, pärast mida on lubatud passiivne väljahingamine. Üldjuhul vähem võimas kui mahutsükliga tüüp, kasutatakse rõhutsüklilist positiivse rõhuga ventilatsiooni sagedamini lühiajalise lahendusena rõhupõhise hingamise tagamiseks. Seda kasutatakse mõnikord ka kriitilistes olukordades, kuid see on haruldane. Sagedamini rakendatakse seda tervishoiuasutustes ja mobiilsetes intensiivraviosakondades.

Voolutsükliline positiivse rõhuga ventilatsioon tagab suureneva hapnikuvarustuse. Vähemalt seni, kuni takistus on eelseadistatud voolukiiruse võimaldamiseks piisavalt vähenenud. Kui see on saavutatud, vähendatakse hapniku kiirust järk-järgult, kuni see langeb täpselt kokku soovitud voolukiirusega.

Ajatsükliga ülerõhuga ventilatsioon tugineb taimeriga kunstliku hingamise tegemiseks, kuni eelseadistatud aeg on saavutatud. Seejärel lastakse patsiendil passiivselt välja hingata. Aja pikkus sõltub vajalikust mahust. Kui praegune hapniku voolukiirus on soovitavast suurem, siis tuleb kasutada vähem aega. Kui aga voolukiirus on takistatud, tuleb aega pikendada, kuni patsiendi kopsudesse jõuab õige maht.

Kõik selle ravimeetodid põhinevad isetäituval kotil ja näomaskil, mis on kinnitatud toru külge, mis sisestatakse hapniku kohaletoimetamiseks kas patsiendi suhu – endotrahheaalsesse – või läbi tema kaelas oleva augu – trahheostoomia. Erinevalt alarõhuventilatsioonist on positiivse rõhuga ventilatsioon palju vähem invasiivne ja seetõttu eelistatum lahendus. Alates 1990. aastatest on sellest saanud lahutamatu vahend hingamispuudulikkuse ravis.