Pookealus on üks taimede paljundamise või alustamise viise. Pookealuseid kasutatakse tavaliselt puude istutamisel, kuid need on elujõuline meetod kõigi taimede paljundamiseks, mis ei saa kergesti seemnest alguse. Puu pookealused on terve, väljakujunenud juurestikuga taimed või kännud.
Üks kõige sagedamini pookealustest kasvatatavaid puid on õunapuu. Põhjus on selles, et paljud õunapuud on vastuvõtlikud haigustele, mistõttu pookealuse paljundamine on nii hobiaednike kui ka viljapuuaia kasvatajate jaoks üks elujõulisemaid meetodeid. Õunapuu pookealuseid on vähese muudatusega kasutatud alates 1900. aastate algusest.
Lisaks vastupidavama taime loomisele tagab viljapuu pookealuse kasutamine, et kasvatajad teavad täpselt, kui kõrge nende taim on. Sildid on tähistatud numbriga, mis näitab küpse taime suurust. Number ühega tähistatud silt on 10–20 protsenti täissuuruses puust, number kaks aga tähistab puud 20–30 protsenti täissuuruses puust. Pookealuste nummerdamissüsteem lõpeb numbriga 10, mis on täissuuruses puu.
Pookealustele pookimiseks on kaks peamist meetodit. Esimesel meetodil seotakse võsu ehk pung ja puu kooretükk kokku. Pungad ja pookealused kasvavad kokku täiesti uueks puuks. Seda kasvumeetodit nimetatakse pungade loomiseks või pookimiseks.
Teine kõige levinum meetod hõlmab pookealuse asetamist väljakujunenud oksale enne nende kahe ühendamist. Seda pookimismeetodit tuntakse kui “piitsa ja keele pookimist”. Seda kasutatakse siis, kui puu elujõuline osa on veel kasvuks saadaval.
Pookimisel või pookimisel on mitmeid täiendavaid eeliseid. Kasvatajad saavad luua puid kõigi pinnase-, vee- ja valgusvajaduste jaoks. Väikeses hobiskaalas on ideaalse hübriidi loomiseks vajalik puude arv üle jõu käiv, kuid kommertskasvatajatel on selle saavutamiseks vajalikud vahendid. Pookealusest poogitud puud on teatud tüüpi bakteritele, seentele ja kahjuritele vähem vastuvõtlikud, olenevalt üksiku pookealuse ja võsu tugevatest ja nõrkadest külgedest.
Samuti on aednikel võimalik pookealuseid kasutada tule-, valgustus- või põuakahjustusi saanud taimede täiendamiseks. Kui taime juured on veel elus ja terved, võib taime või puu enda juurestikku pookida sarnase taime või elusa tüki samast taimest. Seda protsessi nimetatakse “oma juure” pookimiseks.