Lapselik vagadus või xiao on konfutsianismist pärit kontseptsioon, mis kirjeldab viisi, kuidas pereliikmed peaksid üksteisega suhtlema. See põhineb hierarhilisel suhtel, kus vanemad ja vanem perekond on kõrgemal kui lapsed ja nooremad pereliikmed ning mehed kõrgemal kui naised. Konfutsianistlikus süsteemis on kõrgema auastmega isikutel kohustus madalama auastmega inimeste eest hoolitseda ja neid tõsta ning madalama auastmega isikutel omakorda kohustus austada ja kuuletuda kõrgema auastmega inimeste eest. Konfutsianismil on ka mitmeid seotud mõisteid, sealhulgas ren ehk altruism ja yi ehk õiglus, aga ka riigi valitsemise mõisted.
Põhimõtted
Oma kõige elementaarsemal kujul on pojalik vagadus suhe oma pereliikmetega. Noorte pereliikmete jaoks hõlmab see vanemate austamist, neile kuuletumist, vananedes nende eest hoolitsemist, vajadusel nende nõustamist ja nende armastamist. Vanemate jaoks hõlmab see nooremate eest hoolitsemist, nende õiget kasvatamist, edu saavutamiseks vajalike võimaluste andmist ja nende õpetamist, kuidas olla hea inimene. Seda peetakse pereliikmete vahel loomulikult eksisteeriva armastuse konkreetseks rakenduseks. Kõik xiao põhimõtted kehtivad nii elavate kui ka surnud pereliikmete kohta.
Praktilise rakendamise
Praktikas jaguneb xiao mitmeks peamiseks kohustuseks. Vanemad ja vanemad vastutavad laste eest hoolitsemise ja nende kasvatamise eest, et neil oleks sobiv suzhi ehk kasvatamine. See hõlmab neile kõigi võimaluste andmist, näiteks heasse kooli registreerimist, töökoha leidmist või asjade ostmist ja raha andmist. Lisaks hoolitsevad vanemad sageli lastelaste või teiste nooremate pereliikmete eest, kui nende vanemad töötavad või õpivad. Tänu sellele elavad paljud hiinlased koos mitme põlvkonna pereliikmetega.
Vastutasuks hoolduse ja materiaalsete hüvede eest oodatakse lastelt ja noorematelt pereliikmetelt kuulekust ja vanemate antud võimaluste ärakasutamist. Seda tehes ja edukaks saades võivad nad tuua perele uhkust või nägu, et vanemad näeksid, et nende töö ja kasvatamine on end ära tasunud. Samuti eeldatakse, et nooremad pereliikmed hoolitsevad oma vanemate eest, kui nad vananevad ja enam ei tööta, ning sünnitavad lapsi, kes jätkaksid pereliini.
Lisaks suhetele elavate pereliikmetega nõutakse pojalikku vagadust ka suhetes esivanematega. Tavaliselt toimub see esivanemate kummardamise vormis. Paljud pered külastavad perioodiliselt oma esivanemate haudasid või pühamuid, et varustada neid toitu, raha või kaupu, mida nad hauataguses elus vajada võivad, ning pidevat suguvõsa peetakse väga oluliseks, kuna see tagab, et alati leidub kedagi, keda vaadata. pärast neid, kes surevad. Tervikuna nähakse, et esivanemad toetavad Hiinat ja vajavad austust, kuna nad võivad mõjutada maailma toimimist praeguse põlvkonna jaoks.
Seotud mõisted
Poegliku vagaduse mõiste on tihedalt seotud teiste konfutsianistlike kontseptsioonidega, sealhulgas ren ja yi. Näiteks kui lapsel puuduvad rennid, on tema vanematel kohustus xiao osas aidata tal seda arendada. Need kontseptsioonid võivad mõnel juhul isegi ületada muud kohustused. Näiteks kui isa teeb midagi valesti, on yi kohustatud tema laps teda parandama.
Peresuhete reeglid on seotud ka veendumustega, kuidas valitsust või riiki juhtida. Konfutsianismi puhul võetakse perekonda riigi eeskujuna, kus juht on pereisa ja alamad lapsed. Sellisena nähakse riigi kodanikke oma juhi ees vagaduse võlgu ning tema kohustust nende eest hoolitseda ja neile sobivat tegutsemisviisi õpetada.
ajalugu
See kontseptsioon sai alguse Konfutsiusest, kes oli Hiina õpetaja ja poliitik 3. ja 4. sajandil e.m.a. Tema töö moodustas filosoofia, mis omandas hiljem religioosse tähenduse ja mida kasutatakse laialdaselt tänapäevalgi. Konkreetselt mainiti Xiaot esmakordselt raamatus The Classic of Filial Piety, mis sisaldab juhiseid, kuidas teatud tüüpi suhetes tegutseda. Arvatakse, et see pärineb umbes aastast 400 eKr.