Pointillism on maalimistehnika, mis hõlmab väga väikeste punktide või värvikriipsude lisamist lõuendile. Mõiste “pointillism” oli tegelikult halvustav väljend, mille 1880. aastatel selle maalistiili kriitikud kasutasid; tehniliselt peetakse pointillistlikke kunstiteoseid neoimpressionistliku maalikoolkonna omaks. Üks kuulsamaid pointillismi näiteid on maalil Pühapäeva pärastlõuna La Grande Jatte saarel, mille maalis Georges Seurat 1880. aastate lõpus. Pointillistlikud tööd on üsna omanäolised ja optiliselt väga huvitavad, kuna tuginevad silma ja mõistuse trikkidele.
Eraldades värvi väikesteks värvitäppideks, jagavad kunstnikud oma värvid kõige elementaarsemateks elementideks. Lähedalt vaadates võib pointillistlik maal tunduda pisut segane, kuid vaataja taganedes teravneb pilt. Selle põhjuseks on asjaolu, et silmad ja vaim töötavad koos, et sulandada värvipunktid sujuvaks pildiks, sarnaselt sellele, nagu inimesed tõlgendavad piksleid arvutiekraanil ühe pildina. Tegelikult on pointillism väga sarnane Cyan Magenta Yellow Key ehk musta (CMYK) printimisprotsessiga, mida kasutatakse paljude trükimaterjalide tootmiseks; seda saab näha, suurendades ajakirja lehte, et näha üksikuid värvitäppe, mida silmad ja aju üle siluvad.
Lisaks Georges Seurat’le juhtisid neoimpressionistlikku liikumist Henri-Edmond Cross ja Paul Signac, kaks kunstnikku, kes töötasid 19. sajandi lõpus. See kunstikool võis tuleneda sellest koolkonnast, kuid see laiendas radikaalselt kontseptsioone, mida impressionistid käsitlesid. Neoimpressionistlikke töid iseloomustavad ebatavalised ja huvitavad värvide, kujundite ja joonte kasutused, mis muudavad need kunstiajaloo üliõpilastele väga äratuntavaks. Impressionistliku liikumise murranguline töö valguse, ainese ja värvikasutuse osas pani kindlasti neoimpressionistidele tee, mida järgida, kuid nad võtsid selle edasi, nihutades maalikunsti piire.
Pointillismi võib mõnikord nimetada ka divisionismiks või kromoluminarismiks, viidates terminitele, mida Seurat ise kasutas. Seurat uskus, et maalile ja kunstile saab läheneda teaduslikult, tuginedes optika ja taju reeglitele, et tuua tema töödesse dünaamilisust ja tunnetust. Maalikunstnik mõistis ka, et soojade värvide kasutamine võib muuta teose sõbralikumaks ja rõõmsamaks, samas kui tumedad värvid ja sakilised jooned võivad teose meeleolu täielikult muuta.