Riike reguleerib üldiselt põhiseadus, mis on mõeldud juhtdokumendiks kõigis valitsuse ette tulevates küsimustes. Kui ilmneb mõni probleem või olukord, mida riigi põhiseadus või praegune õigussüsteem ei näi olevat lahendatav, on tegemist põhiseadusliku kriisiga. Põhiseaduslik kriis tekib reeglina siis, kui esitatakse õiguslik probleem, mida põhiseadus ei käsitle, või kui kaks või enam valitsuses asuvat haru üritavad mingi küsimuse või olukorra üle kontrolli kehtestada.
Paljud riigid üle kogu maailma, sealhulgas Ameerika Ühendriigid, on kogenud põhiseaduslikke kriise. USA esimene põhiseaduslik kriis tekkis siis, kui üksikud osariigid üritasid enne Ameerika kodusõda liidust lahku lüüa. USA põhiseadus ei käsitle otseselt seda, kas osariik võib lahku minna või mitte; aga kui riikidel jõu kasutamisega pärimist takistati, lahendati eraldumise küsimus kaudselt. Viimastel aastatel nimetati 2000. aasta presidendivalimisi põhiseaduslikuks kriisiks, kui Florida valimishääled seati kahtluse alla – olukord, mis lõpuks jõudis otsuse tegemiseks Ameerika Ühendriikide ülemkohtusse.
Kuninglikud skandaalid ja protokollid on sageli viinud ka põhiseadusliku kriisini. 1936. aastal soovis Ühendkuningriigi kuningas Edward VIII abielluda Wallis Simpsoniga, lahutatud naisega, mis ei olnud monarhia tingimuste kohaselt lubatud. Lõpuks oli kuningas Edward VIII sunnitud abielu jätkamiseks troonist loobuma.
Saksamaa seisis silmitsi põhiseadusliku kriisiga, kui valitsus keeldus järgimast riikide föderaalse põhiseaduskohtu 2009. aasta otsust, mis muutis homoabielu seaduslikuks. Saksamaa õigussüsteemis on spetsiaalne kohus – föderaalne konstitutsioonikohus –, mille ülesandeks on otsustada põhiseaduslikkuse küsimustes. Otsuse elluviimisest keeldumisega tekitasid teised valitsuse harud põhiseadusliku kriisi.
Kui tekib põhiseaduslik kriis, saab seda käsitleda mitmel viisil. Mõnel juhul suudab valitsus probleemi filiaalide vahel lahendada ja jõuda mõlemale poolele vastuvõetavale kokkuleppele, mis probleemi lahendab. Paraku võib mõnel juhul kriis kaasa tuua tõsise sisekonflikti ja isegi valitsuse laialimineku. Näiteks 1905. aastal muutusid endised Rootsi ja Norra Ühendkuningriigid eraldiseisvateks riikideks pärast seda, kui jätkuvad konfliktid ja pinged põhjustasid tollase kuninga Oscar II loobumise Norra troonile kuulumise nõudest ning tunnustasid Norrat eraldiseisva ja suveräänse riigina.