Luuleluba tekib siis, kui kirjanik või luuletaja võtab faktidega vabaduse, et oma loomingut täiustada. Poeetilist litsentsi võib esineda igasuguses kirjanduses ja luules, kuid seda peetakse halvaks vormiks mitteilukirjandusliku teose puhul, mis peaks tõtt rääkima. Sel põhjusel leidub seda kõige sagedamini ilukirjanduslikes teostes, kuid seda võib leida ka elulugudest ja autobiograafiatest.
Poeetilise litsentsi idee viitab kõrgema võimu metafoorsele loale loos esinevate faktide moonutamiseks. See vihjab, et kõrgem autoriteet, olgu kunst või kirjandus, on loo/luuletuse täiustamise nimel lubanud väikese vale. Seda terminit nimetatakse ka kunstilitsentsiks, mis puudutab ainult kunsti. Draamades ja näidendites võib seda nimetada ka draamalitsentsiks.
Mõned väidavad, et grammatikaga litsentsi võtmist võib lugeda poeetiliseks litsentsiks. See tähendab väiksemate muudatuste tegemist selles, mida inimene ütleb või millegi kirjeldamise viisi, et parandada loo või luuletuse kulgu. Üks näide on Julius Caesari “veni, vidi, vici” või “Ma tulin, ma nägin ja võitsin”, mille William Shakespeare muutis poeetilisemaks, eemaldades grammatiliselt õige “ja”. Teine näide muutis Rene Descartes’i “Ma mõtlen, järelikult olen olemas” “Ma mõtlen, järelikult olen”.
Poeetiline litsents võib ka sõnade järjekorda ümber korraldada. Selle levinud näide on omadussõna liikumine nimisõna ees ja järel. Näiteks “ta kinkis talle punase roosi” muutmine “ta kinkis talle punase roosi”. Seda saab teha kunstilisemalt kõlamiseks, sõna rõhu muutmiseks või riimimustri abistamiseks.
Suurem poeetilise litsentsi vorm on faktide muutmine. See lähendab selle kunstilisele ja dramaatilisele litsentsile. Vormi muutmise asemel muudab luuletaja või kirjanik sisu. Mõnda neist võib kasutada sümbolitena. Näiteks must roos sümboliseerib surma ja kurjust, kuid on poeetiline litsents, sest neid pole olemas, välja arvatud mõnes laboris.
Luuletuste faktilised muudatused võivad aegu, sündmusi ja asukohti pisut muuta, et luuletus või lugu paremini toimiks. Võib-olla võib New Yorgi luuletus panna maamärgid üksteisele lähemale. Luuletus sellisest ajaloolisest isikust nagu Richard Lõvisüdamega võib panna ta kohtuma Saladdiniga isiklikult, kuigi tegelikult pole nad kunagi kohtunud.
Ühed võivad luuleluba austada ja teised kritiseerida. See sõltub tööst, moonutuse olemusest ja sageli ka poliitikast. See on sageli lugeja/kuulaja isikliku arvamuse küsimus.