Pneumotsüüdid on teatud tüüpi rakud, mis vooderdavad kopsude õhukotte või alveoole. Alveoolid on kehas gaasivahetuse koht, mis viitab protsessile, mille käigus hapnik tõmmatakse sissehingatavast õhust vereringesse ning süsihappegaas (CO2) eemaldatakse verest ja hingatakse välja. Pneumotsüüdid toimivad peamiselt alveoolide funktsioonide toetamise kaudu ja neid saab jagada kahte alatüüpi: I ja II tüüpi.
I tüüpi pneumotsüüdid on pikad ja õhukesed rakud, mis on lamestatud suurel alal ja moodustavad seetõttu ligikaudu 95 protsenti alveoolide pindalast, kuigi need moodustavad vaid umbes 40 protsenti tegelikest rakkudest. Need rakud moodustavad alveoolide seina struktuuri, võimaldavad hapniku ja süsinikdioksiidi vahetust alveoolides ning aitavad kontrollida vedeliku liikumist interstitsiumi ja õhuruumi vahel. Nende rakkude kõhnus muudab need eriti vastuvõtlikuks mehaaniliste või toksiliste vigastuste suhtes ning neil puudub mitootiline potentsiaal ja seetõttu ei ole nad võimelised taastuma.
Teist tüüpi alveolaarrakud, II tüüpi pneumotsüüdid, on väikesed, lihavad rakud, mis moodustavad ligikaudu 3 protsenti alveolaarpinnast ja moodustavad umbes 60 protsenti tegelikest rakkudest. Erinevalt I tüüpi rakkudest on neil rakkudel mitootiline potentsiaal, mis võimaldab neil paljuneda ja diferentseeruda olulisteks I tüüpi rakkudeks, asendades need pärast vigastust. II tüüpi rakkude oluline funktsioon on kopsude pindaktiivse aine tootmine ja sekretsioon – vedeliku, mis katab õhukotte ja vähendab kopsude hingamiseks vajalikku tööd.
Kopsupindaktiivne aine on valgu ja fosfolipiidi segu, mis katab täielikult alveoolid ja aitab kaasa kopsude elastsusele. Kopsu pindaktiivse aine kaks peamist funktsiooni on suurendada kopsude gaasivahetusvõimet ja vähendada alveoolide pindpinevust, mis vähendab sissehingamise ajal kopsude täispuhumiseks vajalikku pingutust. Kui kopsudes on selle vedeliku puudulikkus, võivad need olla osalise või täieliku kollapsi suhtes – tuntud ka kui atelektaasid.
Tolmurakud ehk alveolaarsed makrofaagid on pneumotsüütide lähedal paiknevad fagotsüütilised rakud. Nad paiknevad keha ja välismaailma vahelisel olulisel piiril – piirkonnas, kus peremeesorganism on patogeenide, toksiinide ja võõrkehade suhtes eriti haavatav – ning peremeesorganismi kaitse on nende peamine ülesanne. Tolmurakud reageerivad tavaliselt võõrastele ainetele, neelates need endasse ja seedides; aga ohu korral, mis on liiga suur, et seda ainult fagotsütoosiga kontrolli all hoida, on need rakud võimelised vabastama ka hulga põletikueelseid tsütokiine, et kutsuda esile keha suurem immuunvastus.