Pluperfect, mida inglise keeles sageli nimetatakse täiuslikuks minevikuks, on tegusõna, mis viitab toimingule, mis viidi lõpule mingil hetkel enne praegust aega. See on kombinatsioon täiuslikust ajavormist ja lihtminevikust. Pluperfecti konstruktsioon inglise keeles on “had” pluss minevik, näiteks “had eated”.
Sõna “pluperfect” pärineb ladina keelest, mis tähendab “enam kui täiuslik”. Grammatiliselt tähendab “täiuslik” “täielik”, nii et pluperfect ajavorm näitab, et miski pole mitte ainult täielik, vaid ka seda, et see on mõnda aega lõpetatud. Pluperfektiga lause viitab sageli kahele erinevale sündmusele, millest üks on lõpetatud enne teise toimumist. Näiteks “Kass oli söönud kolm koi enne, kui hooldaja ta tiigist minema ajas” sisaldab sõna “söönud” ja lihtsat minevikku “tagaajatud”. See näitab, et kass oli lõpetanud kolme koi söömise enne teist kindlat punkti varem – hetke, mil hooldaja ta minema ajas.
Pluperfect ajavormil on väikesed variatsioonid kas lihtminevikust või oleviku täiuslikust vormist. Lause “Kass oli kolm koi ära söönud, enne kui hooldaja ta tiigist minema ajab” sisaldab kahte erinevat sündmust, kuid üks sündmus – koi söömine – juhtus enne olevikus aset leidvat sündmust – hooldaja ajas ta minema. “Oli söönud” on selles näites oleviku täiuslik aeg, mis tähendab, et see jõudis lõpule enne praegust aega, mitte enne mõnda minevikuhetke. Teisest küljest on “Kass sõi kolm koi” lihtminevikus, mis tähendab, et see ei viita otseselt sellele, millal see mõne muu sündmusega seoses juhtus, vaid ainult seda, et see juhtus millalgi minevikus.
Pluperfekti ajavormi tähendus on indoeuroopa keeltes üsna ühtlane, kuigi selle konstruktsioon on loomulikult erinev. Enamasti on pluperfekti konstruktsioon aga kombinatsioon täiuslikust lihtsa minevikuga. Prantsuse keeles aga kasutatakse konstruktsiooni avoir või etre pluss osastavat lihtminevikuna perfektina, kuid pluperfect moodustatakse ikkagi avoir või etre plus osastava minevikuvormiga nagu inglise keeles. Koine ja teised vanakreeka dialektid kasutavad lõpetamise tähistamiseks reduplikatsiooni – alguskonsonanti pluss “e” – koos vokaalimuutusega lõpus, mis näitab minevikku.