Pisti on lille emane paljunemisosa, mis on ette nähtud tolmeldamise teel viljastamiseks, nii et selle munarakud arenevad seemneteks, võimaldades taimel ise paljuneda. Sageli esinevad seemned lihava materjalikihi sees, mida tuntakse paremini puuviljana. Pistikud asuvad taimede õite sees ning neid on erineva kuju ja suurusega, mis on spetsiaalselt kohandatud erinevate taimede ja tingimustega. Neid võib ka lille sees erineval viisil paigutada, kusjuures osa püstolitest on sügavale sisse maetud, teised aga välja surutud.
Pistlid moodustuvad lehelaadsetest struktuuridest, mida tuntakse karpeltena. Mõnikord moodustab üks karp ja mõnikord sulandub mitu karpelt kokku. Piste põhjas võib leida munarakke või mune. Munarakkudest väljaulatuval pistil on stiil, mis tõstab tolmuka ülespoole – struktuur, mis on loodud õietolmu ligi tõmbama ja kinni püüdma. Kui õietolm satub tolmukale, liigub see taime väetamiseks mööda seda allapoole munarakkudesse.
Kui pisil on parem, on kõik selle osad selgelt kõrgemal, nii et need ulatuvad õiest välja, sealhulgas munarakud. Vahepealsed ja madalamad püstolid mattuvad sügavamale õie sisse. Pisti asend mängib rolli selles, kas taim saab ise viljastada või mitte, kusjuures enamik taimi püüab edendada risttolmlemist geneetilise mitmekesisuse huvides, selle asemel, et väetada oma munarakke.
Inimesed, kes on huvitatud taimeanatoomiast, võivad järgmine kord, kui neil on käepärast mõni lill, ideaaljuhul suur õis, näiteks päevaliilia, pilgu peale heita, et nad näeksid struktuure selgelt. Kui lill lõigatakse ristlõike saamiseks ettevaatlikult pooleks, peaks vaataja nägema sibulakujulisi munarakke, väljaulatuvat stiili ja kergelt kleepuvat tolmukat, mis koos moodustavad põldu.
Tuntud ka kui günoetsium, paikneb pisil tavaliselt kõrvuti õie isasosa androetsiumiga. Mõnel taimel on õied kas isas- või emasõied, mis on mõeldud risttolmlemise soodustamiseks, ning mõne liigi puhul on kogu taim kas isas- või emasloom. Kui taimi niimoodi soostada, peab läheduses olema vähemalt üks isastaim, mis annab õietolmu väetamiseks. Omavalitsused kasutavad seda mõnikord ära, et kasvatada puid, mis ei anna räpane vilja, istutades dekoratiivsetel eesmärkidel isaspuid.