Pildi eraldusvõime viitab foto- või videopildi detailsusele. See kehtib pildiloome kohta filmi- ja digikaameratega, kujutiste reprodutseerimisel trükis ning kujutise projitseerimisel ekraanidel ja monitoridel. Filmifotograafias määras pildi resolutsiooni filmi enda suurus ja kvaliteet. Digitaalse pildistamise eraldusvõime sõltub üksikute pildikomponentide, mida nimetatakse piksliteks, tihedusest. Mõlemal meediumil on optimaalse pildi eraldusvõime jaoks vaja ka kvaliteetseid objektiive.
Kõigis visuaalsetes meediumites on ideaalne luua pilt, mis sisaldab sama palju detaile kui selle algallikas. Suure osa 20. sajandist oli filmiformaat selles osas televisioonist ja videost palju parem. Selle põhjuseks oli asjaolu, et film reprodutseerib kujutise tegelikke valgusmustreid, sarnaselt silmaga, samas kui varajane video andis vaid ligikaudse tulemuse. 21. sajandiks olid digitaalsed videoformaadid saavutanud eraldusvõime taseme, mida palja silm ei suutnud filmipiltidest eristada. See väljendus kõrge eraldusvõimega foto- ja videokaamerates, kõrglahutusega (HD) teleriekraanides ning digiefektides ja animatsioonides suurel ekraanil filmides.
Filmikaamerad jäädvustasid pilte, fokuseerides valguse läbi objektiivi liikumatule või liikuvale salvestuspinnale, mida nimetatakse kaadriks või negatiiviks. Sellel pinnal olevad kemikaalid võtsid täpselt valguse kuju, mille tulemuseks oli väga täpne pildi eraldusvõime. Saadud pilte saab filmiprojektoreid või fotosuurendusi kasutades sageli oluliselt suurendada, ilma et kvaliteet oluliselt väheneks. Suuremahuliseks reprodutseerimiseks eelistasid fotograafid suurt negatiivi; mõned kunstifotograafid kasutasid raame, mis olid 10 korda suuremad kui standardne 35 mm suurus. Väikeste raamide suurendamisel võis näha kujutise moodustavaid keemilisi terakesi, mille tulemuseks oli nn teraline kujutis.
Digitaalkujutised, sealhulgas arvutisse skannitud filmipildid, koosnevad pisikestest värviruutudest, mida nimetatakse piksliteks, mis on lühend sõnadest “pildielemendid”. Pildi eraldusvõime määratakse pikslite arvu järgi antud piirkonnas, mida näitavad mõõtmised, näiteks pikslid tolli kohta (PPI või ppi). Televiisorid ja videomonitorid loovad kujutisi, projitseerides ekraanile valgusjooni. Kõrglahutusega kujutised kõigis neis meediumites luuakse pikslite või joonte tiheduse suurendamise teel. Kõrge eraldusvõime on nõutav ka piltide puhul, mis avaldatakse trükikandjal.
Pildi suurendamine ei suurenda selle eraldusvõimet; tegelikult muudab see pikslid või tera selgemaks, vähendades pildikvaliteeti. See protsess oli 1966. aasta mõjuka filmi Blow-Up süžee põhipunktiks fotograafist, kes leiab foto taustal kuriteo tõendeid. Spioonifilmid ja telesaadete krimidraamad jätavad selle fakti sageli tähelepanuta, võimaldades tegelaskujudel parandada pildi eraldusvõimet rohkem kui tavalise tarkvaraga. Ulmemultikas Futurama mängis seda kunagi nii, et tähelaeva kapten nõudis, et suurendatud pildil oleks näha peeneid detaile. Kui talle öeldi, et see pole võimalik, kurtis ta, et telesaadetes toimis see alati.