Pikaajalised väljaanded võivad meelde tuletada ajalehte, ajakirja või muud perioodilist väljaannet, mis on olnud trükis pikka aega. Kuigi see võib olla hea eeldus pikaajaliste väljaannete kohta, on pikaajaline tegelikult äriökonoomika termin, mis võib kehtida igas tööstusharus, mitte ainult trükkimises. Pikaajalised väljaanded erinevad lühiajalistest väljaannetest mitte ainult konkreetse ajaperioodi poolest, mil nad on olnud trükis ja ringluses, vaid pigem selle poolest, millistel tingimustel väljaandja väljaannet haldab. Avaldamisel on palju etappe, alates kujunduse loomisest kuni trükkimiseni ning kogu vahepealse sisu ja kunstiteoseni. Reklaam on ka enamiku lühiajaliste ja pikaajaliste väljaannete tegur, olgu need siis iga päev, kord nädalas, kuus või kvartalis.
Väljaandele äripõhimõtteid rakendades on pikaajalised väljaanded need, millel pole fikseeritud muutujaid. Teisisõnu, alustamiskulude, personali ja muu sellisega seotud valud on piisavalt vaibunud, et väljaandjal on paindlikum väljaannet vabamalt juhtida, mis võib potentsiaalselt kasumit maksimeerida. Pikaajalised väljaanded on turul väljakujunenud, on sõlminud pikaajalised lepingud reklaamijatega ning võivad olla paindlikud trükitavate lehekülgede arvu, ostetud lugude või kasutatavate ettevõttesiseste ja vabakutseliste kirjanike osas.
Paljud kirjastajad sisenevad turule lootuses käivitada pikaajalisi väljaandeid, kuid samal ajal on paljud lühiajalised väljaanded tahtlikud. Lühiajaliste väljaannete puhul teab kirjastaja, et väljaande trükkimiseks on kindel aeg; kas kuus kuud või kaks aastat. See muutub väljaande toimimises fikseeritud näitajaks ja seeläbi fikseeritakse ka muud tegurid, nagu reklaamilepingud ja personal. Võitlus, millega paljud alustavad väljaanded seisavad silmitsi, kui nad loodavad saada pikaajalisteks väljaanneteks, on saavutanud õige tasakaalu fikseeritud muutujate ja paindlike muutujate vahel. Kui kulud ületavad kasumit ning reklaami- ja tellimusmüük ei kesta kaua, ei saa väljaannet enam eksisteerida.