Ajalooliselt oli pihik rõivaese, mis kattis inimese ülemist poolt ja mida naised kandsid koos kleidi või seelikuga. Mõiste mõnes ajaloolises kasutuses viitab see konkreetselt terve rõiva ülemisele osale, kuigi pealmine osa oli ülejäänud rõivast eraldiseisev. Selle kasutuse korral olid need kaks osa mõeldud koos kandmiseks, hoolimata sellest, et need olid eraldi peale pandud. Tänapäevane pihikasutus viitab tavaliselt teatud tüüpi rõivastele, mida naine kannab ülakehal ja millel tavaliselt puuduvad varrukad või millel on eemaldatavad varrukad.
Victoria ajastu või 20. sajandi alguse moes tavaliselt viidatud pihik oli täisrõiva ülemine pool. Kinnituvad kaks tükki, tavaliselt konksu ja silmade süsteemi kaudu, kusjuures ühe riidetüki väikesed ümarad konksud läbivad teise riidetüki külge õmmeldud silmuseid, et need kaks ühendada. Seda tüüpi rõivad olid populaarsed 18. ja 19. sajandil, kuna võimaldasid kanda suuri ja laiuvaid seelikuid koos tihedalt liibuvate pihikutega. 20. sajandil tulid aga moodi ühes tükis kleidid, mis asendasid suures osas kaheosalised kleidid.
Kaasaegne pihikasutus viitab tavaliselt teatud tüüpi rõivastele, mida naine kannab oma keha ülaosas. Selles kasutuses viitab pihik rõivale, mis meenutab vesti ning on varrukateta ja liibuv. Eristatavama kuju saamiseks võib pihik mõnikord olla jäigastatud pilliroo või vaalaluuga, sarnaselt korsetiga. Pihikud ja korsetid erinevad peamiselt selles, et korsetid on ette nähtud kandmiseks muude rõivaesemete all, et määratleda all oleva naise kuju, samas kui pihikud on mõeldud kandmiseks särgi või särgi peal ja olema nähtavad.
Praktilise rõivana on pihik enamikus piirkondades tavaliselt kasutusest kadunud, kuid eranditeks on traditsioonilised rahvarõivad, mida mõned Euroopa naised kannavad sellistes piirkondades nagu Austria või Šotimaa. Bodices on samuti leidnud taassündi ja kogunud populaarsust renessansiajastu messidel osalejate või Loomingulise Anakronismi Ühingu liikmete seas, kes kannavad rõivast sageli ajaloolise kostüümi osana. Pihis on leidnud ka uue elu ja seda kasutati jätkuvalt pulmakleitide kujundamisel, et pakkuda liibuvat toppi ja pesu.