Leepra koloonia on kooslus, mille eesmärk on hoida karantiini inimesi, kellel on pidalitõbi, mis on bakteriaalsest infektsioonist põhjustatud krooniline haigus. Ametlikult organiseeritud pidalitõbiste kolooniad on eksisteerinud juba vähemalt keskajast, kusjuures mõned pidalitõbiste kogukonnad isoleerisid end enne keskaega. Käputäis pidalitõbiste kolooniaid võib endiselt näha kogu maailmas, kuigi juurdepääs sellistele kolooniatele ei ole enam piiratud ja elanikel on soovi korral vabadus lahkuda.
Idee isoleerida pidalitõbe, paremini tuntud kui Hanseni tõbi, tulenes keskajal äärmiselt laialt levinud hirmust moonutatud inimeste ees. Keskaegne ühiskond kartis ka pidalitõbist, sest inimesed arvasid, et haigus on nakkav. Leepra kolooniad loodi selleks, et hoida pidalitõbised isoleerituna seestpoolt, et nad ei puutuks kokku ülejäänud ühiskonnaga, kuigi ebatäiuslik pidalitõve mõistmine viis sellistesse kolooniatesse ajalooliselt interneerida inimesi, kellel oli mitmesuguseid haigusi, mitte ainult pidalitõbe. .
20. sajandil näitasid pidalitõbe käsitlevad uuringud, et tegelikult on Hanseni tõbe väga raske saada ja suurem osa maailma elanikkonnast on immuunsed. Lisaks avastasid teadlased selle haiguse jaoks mitmesuguseid ravivõimalusi. Selle tulemusel suleti paljud pidalitõbiste kolooniad, sest selliste rajatiste järele puudus vajadus. Mõned pidalitõbe põdevate inimeste kogukonnad otsustasid siiski jääda oma endiste kolooniate paikadesse koos sõprade, pereliikmete ja tuttava keskkonnaga.
Tingimused pidalitõbiste koloonias võivad olla üsna erinevad. Mõned kolooniad olid sisuliselt nagu väikesed külad ja kuigi need juhtusid asuma kõrvalistes, eraldatud kohtades, kogesid elanikud üsna meeldivaid elutingimusi. Muudel juhtudel võib pidalitõbiste koloonia olla väga sünge koht, kus puudub juurdepääs sobivale eluasemele, halvad tingimused põlluharimiseks ja piiratud võimalused ümbritseva kogukonna toetuseks. Mõlemal juhul oleks asjaolu, et elanikel ei lubatud pidalitõbiste kolooniast lahkuda, oleks pehmelt öeldes hõõrdunud.
Ajalooliselt on nii, et kui pidalitõbine pidi mingil põhjusel pidalitõbise kolooniast välja minema, pidi ta inimeste hoiatamiseks kellukese helistama või kandma mingit müratekitavat esemet, nagu kassile kellukese panemine. Idee seisnes selles, et nakatumist kartvad kodanikud võivad heli peale hajutada, kuigi kahtlemata oli see kogemus mõeldud ka alandavaks, et heidutada pidalitõbised välismaailmaga kauplemast ja üldises kogukonnas ekslemast. Samuti olid pidalitõbised sunnitud kasutama teistsugust raha kui ülejäänud elanikkond ning enamik pidalitõbiste kolooniaid sõltus ellujäämiseks suuresti usuorganisatsioonide ja sõbralike kodanike heategevusest.