Kaasaegne Peruu merisiga ehk Cavia porcellus on eksootiline lemmikloom, kes on tuntud oma pika karva ja veelgi pikema ajaloo poolest. Neid läikivaid närilisi kasutatakse sageli näituseloomadena, kuigi neid võib pidada ka lemmikloomadena. Peruu merisea peamine tunnusjoon on tema ülipikk karv, mida võib olla väga raske hooldada.
Üllas olend, Peruu merisea seos inimestega võib ulatuda rohkem kui seitsme tuhande aasta taha. Mõned arheoloogilised tõendid viitavad sellele, et tänapäevaste loomade esivanemaid on Andide tsivilisatsiooni algusaegadest peale peetud lemmikloomadena ja toiduks. Loomi süüakse siiani, sealhulgas paastuajal, tänu 16. sajandi paavsti bullile, mis kirjeldab merisigu kui “kala”. Tänu oma uhkele karvkattele jääb Peruu sort aga sageli sellest saatusest säästa ja seda müüakse sagedamini näituselooma või lemmikloomana.
Pikk karv, mis muudab selle konkreetse tõu ahvatlevaks, võib olla üsna tohutu, ulatudes peaaegu 2 jala (6 meetrini). Merisigadel on ka paks aluskarv, mis jääb lühemaks. Kui omanikud ei kavatse karvkatteid trimmida, ei pruugi Peruu merisiga olla parim valik äärmiselt sooja või troopilise kliima jaoks. Nende loomade hooldamine on hädavajalik, kuna karv võib üsna kergesti sassi minna ja mattuda. Peruulasi lemmikloomadena pidavad inimesed võivad karva lihtsalt trimmida, samas kui näituseloomadel võivad olla keerulised igapäevased hooldusnõuded või nende karvad on väikestesse võrkudesse tõmmatud.
Peruu merisiga võib olla paljudes erinevates värvides, millest enamik sobib võistlusel näitamiseks. Need on sageli kolmevärvilised, tavalised kombinatsioonid on kreemjas, soobel ja must või hall. Mõnel loomal võib olla kaks värvi, sageli soobel ja kreemjas või must ja koor. Ühevärvilised Peruu sead on üsna haruldased ja aretajad otsivad neid sageli. Sarnasel tõul, mida nimetatakse Peruu satiiniks, on sarnased värvid ja karvkatte omadused, kuid sellel on läikivad ja läikivad juuksed.
Nagu enamik oma pereliikmeid, võib ka Peruu merisiga olla sõbralik ja intelligentne lemmikloom. Kui neid sünnist saati õrnalt käsitseda, kipuvad merisead inimestega kokku puutuma üsna vastuvõtlikud ning tavaliselt ei hammusta ega kriimusta. Mõned omanikud ja kasvatajad soovitavad loomi pidada seltsiks ühest soost paarides ning merisead saavad aeg-ajalt sõpru teiste loomadega, näiteks koerte ja kassidega. Merisea tutvustamisel suuremale röövloomale tuleks siiski olla äärmiselt ettevaatlik, kuna rünnaku võimalus on alati olemas.