Personifikatsioon on kõnes ja kirjas elutute objektide, abstraktsete mõistete või tegevuste andmine inimlikele või inimesele lähedastele omadustele. See erineb antropomorfismist, mis annab loomadele nii inimese isiksuse kui ka käitumise. See on teatud tüüpi metafoor, kuna see on metafooriline viis kirjutamise vürtsitamiseks ja abstraktse suhestatavamaks muutmiseks.
Kuigi personifikatsioon on luules sagedane kirjanduslik vahend, on see ka igapäevases kõnes. Näiteks võib inimene vaadata kella ja öelda: “Aeg läks minust lihtsalt eemale.” See viitab sellele, et aja mõistel on enesetahe ja inimene üritas ajaga maadelda, et paigal püsida. Aeg aga “jooks”.
Isegi väikesed lapsed kasutavad seda seadet regulaarselt. Lapselt võidakse küsida, kas ta viskas pliiatsit. Laps võib vastata: “Ma ei visanud seda. See viskas ennast.” Kui siinne laps kasutab personifikatsiooni kõrvalehoidmise taktikana, annab ta pliiatsile siiski teatud inimlikke omadusi, mida sellel ei ole.
Kirjandusest on näiteid lihtne leida: udu “hiilib”, mõtted “plahvatavad”, puud “ähvardavad” ja pilved “kuulutavad”. Surmast saab “sõnumitooja”. Need näited on kõik viisid, kuidas kirjanik saab tavalisi objekte või abstraktseid mõisteid sisuliselt elavaks muuta ja lugejale rohkem emotsionaalset tunnet pakkuda. Ülaltoodud näited annavad asjadele ka inimlikud omadused, mis seostuvad lugeja arusaamaga inimeste maailmast ja inimtegevusest.
Ajakirjas In Context andis Joseph Campbell 1985. aastal intervjuu, kus ta väitis, et personifikatsioon on üks viis, kuidas religiooni järgijad jõudsid leppida tohutu ja abstraktse jumalakontseptsiooniga. Muidugi ütleb Piibel, et inimene on loodud “Jumala näo järgi”. Juudi-kristlikus traditsioonis isikustab see kohe Jumalat: Ta on meessoost ja näeb välja nagu mees.
See võimaldab inimestel kergemini kinni pidada isikliku Jumala kontseptsioonist, kuna ta on nagu isa, kes näeb välja väga inimese moodi. Varasemad religioossed kontseptsioonid viitavad ka paljude keskkonnas või tähtedes esinevate asjade personifitseerimisele.
Animism näeb jumalikkuse aspekte lihtsates looduslikes elementides, nagu päike, kuu, puud või jõgi. Kui omistate neile objektidele inimlikke kavatsusi või omadusi, saadakse parem arusaamine sellest, mis on jumalus või mitu jumalust.
Kui päike naerab kõrgel taevas või kuu magab, on need astraalkehad äkki inimesed ja seetõttu saab inimene nendega suhestuda. Ja vastupidi, kui päikest kirjeldatakse puhtalt teaduslikult, muutub see sageli kaugeks ja isikupäratuks. Seda võib teaduslikult mõista, kuid emotsionaalselt on seda palju raskem “saada”.