Mis on personifikatsiooni funktsioon luules?

Personifikatsioon luules on protsess, mille käigus antakse mitteinimlikule objektile või ideele inimlikke jooni või omadusi. Luulevorm hõlmab üldiselt kujundliku keele – st tavamääratlusest erineva tähendusega sõnade ja fraaside – kasutamist idee või emotsiooni edastamiseks. Personifikatsiooni kasutamine luuletustes aitab lugejal luua sideme kauge objekti või idee vahel ning tunda selle idee või objekti suhtes empaatiat või kaastunnet. Luuletajad kasutavad sageli personifikatsiooni, et aidata lugejal esitletava mõistega suhestuda ja anda raskesti mõistetavast mõistest täielikum arusaam.

Personifikatsiooni näide võib hõlmata inimlike tunnuste andmist puule, mis on elutu. See personifikatsioon luules võib lugeda midagi sellist:
“Elupuu võib meile kõigile naeratada.”
See rida on kirjutatud jambilises pentameetris, mis on luules väga sageli kasutatav lüüriline meeter. Enamik luulet on tegelikult kirjutatud mingil kujul ja sageli riimiga, kuigi mõned luuletused ei ole nende tehnikatega piiratud. Ülaltoodud näites kasutatakse luules personifikatsiooni, andes puule inimliku tunnuse: puu naeratab. Tegelikkuses ei saa puu muidugi naeratada, sest tal pole huuli ega suud, kuid sel juhul võib puu naeratada ka ülekantud tähenduses: selle joone järgi võib ta luua õnne või vähemalt elu. .

Personifikatsiooni saab luules omistada ka eeterlikumatele või mittemateriaalsetele mõistetele. Näide võib olla järgmine:
“Mu hirm ulatus ja puudutas mu südant.”
Taas on sellel luulereal oma konkreetne meeter ja see sisaldab näidet personifikatsioonist: hirmu hoomamatu mõiste on sirutamine ja puudutamine, mida ta ei saa teha, kuna sellel puudub füüsiline vorm. Hirmule antakse inimlikud jooned ja omadused, et saavutada lugejaga teatud emotsionaalne side, selle asemel, et tõelist süžeed tõeliste tegelaste ja tegudega edasi lükata.

Mõnikord kasutab luuletaja personifitseerimist, et jutustaja või kõneleja saaks otse elutu objekti või mõiste poole pöörduda ja vastuseks saada. Luuletaja võib näiteks otse ülaltoodud taeva poole pöörduda ja luuletuses võivad taevad vastata kosuva häälega. See on muidugi võimatu, kuna ülaltoodud taeval pole üldse häält, kuid luuletuses on poeedil nüüd lubatud käsitleda taeva, Jumala või kõrgema jõu mõistet.