Penzance’i piraadid ehk Kohuse ori on Gilberti ja Sullivani operett. Sir William Schwenck Gilbert kirjutas libreto ja Sir Arthur Seymour Sullivan lõi muusika. The Pirates of Penzance oli nende viies koosoperett, mis järgnes HMS Pinafore’ile. The Pirates of Penzance etendati esmakordselt Paigntonis, Kuninglikus Bijou Teatris 30. detsembril 1879 autoriõigustega seotud põhjustel. Esietendus oli aga New Yorgis Fifth Avenue Theatris 31. detsembril 1879. aastal.
The Pirates of Penzance süžee, nagu ka HMS Pinafore’i süžee, põhineb õe veal. Halva kuulmise tõttu teeb Ruth vea, kui õpib oma hoolealuse Fredericu piloodi asemel piraadiks. Frederic on olnud piraatidele truu, sest see on tema kohus, kuid nüüd, kui ta on täisealiseks saades oma õpipoisiõppe lõpetamas, teeb ta ettepaneku anda see seaduse kätte, hoolimata nende üldtuntud halastusest orbude vastu. — aus mees, kes ta on — ta ütleb neile seda.
Värskelt kaldale jõudes avastab ta, et Ruth on temasse armunud, kuid ta pole temas kindel, kuna ta pole kunagi teist naist näinud, ja armub mõne minuti pärast Mabelisse, ühte paljudest kaunitest hoolealustest Majori kantseleis. – Kindral Stanley ja tema temaga.
Rühma saavad kohe kaasa Penzance’i piraadid, kes on tulnud nendega abielluma. Kindralmajor siseneb ja olukorrast aru saades väidab end ekslikult, et on orb, teades, et see heidutab piraate oma ähvardusi ellu viimast. Piraadid – tõetruud – loobuvad ning Mabel ja Frederic lähevad oma pulmi planeerima.
II vaatus algab sellega, et Mabel ja Frederic avastavad oma isa keset ööd ärkvel ja leinamas. Selgub, et ta on otsinud üles oma esivanemate hauad, kuna tunneb end nende ees süüdi, et on orvuks jäämise kohta valetanud. Selgub, et just sel õhtul juhib Frederic kohaliku konstaabli Pirates of Penzance’i vastu.
Konstaablid saabuvad ja asuvad oma missioonile, kuid nüüd üksinda jäävat Fredericit segavad piraadikuningas ja Ruth, kes edastavad talle ootamatu uudise: kuna ta sündis liigaasta 29. veebruaril, mitte praegu 21, ja vanuses, on alles “viis ja natuke üle”. Paraku tähendab see ka seda, et ta on endiselt piraat, kuna teda õpiti mitte 21. eluaastani, vaid kuni ühe ja kahekümnenda sünnipäeva saamiseni.
Asjade uut seisu arvestades tunneb Frederic kohustust tunnistada, et kindralmajor Stanley ei ole orb, ja piraadikuningas tõotab samal õhtul kindralmajori kodu rünnata. Frederic leiab Mabeli, et uut olukorda selgitada ja hüvasti jätta. Mabel edastab uudise konstaablitele ja asub ilma Frederici juhtimiseta piraate tabama, samal ajal kui Penzance’i piraadid lähenevad “kassilaadse turvisega”.
Kindralmajor ärkab öösel ja läheb õue, tema järel tema hoolealused, kes tahavad näha, miks ta ärkvel on. Nad seisavad silmitsi piraatidega, kes võtavad kindralmajori vangi. Konstaablid saabuvad ja piraatide praegust eelist märgates pööravad asjad pea peale, käskides piraatidel kuninganna Victoria nimel järele anda. Piraadid tunnevad kohustust kuuletuda, sest nad armastavad oma kuningannat. Seejärel paljastab Ruth, et piraadid on tegelikult kõik aadlikud, kindralmajor palub mereröövlikuningalt andestust ja pakub oma tütred piraatidele abiellu ning The Pirates of Penzance lõpeb kõigi jaoks õnnelikult.