Pentaloogia on viiest raamatust või üksikust kirjandusteosest koosnev sari, mis on lõpuks koos vaadatuna osa ühest suuremast loost. See sarnaneb triloogiaga, mis koosneb kolmest köitest, kuid on tavaliselt pikem ja võtab sageli teistsuguse ülesehituse. Sellised kogud võib kas alguses kirjutada seda struktuuri silmas pidades või pärast avaldamist üheks kogumiks. Pentaloogia võib viidata ka ühele kirjalikule teosele, mis koosneb viiest osast, näiteks viiest osast koosnev eepiline luuletus või viies vaatuses kirjutatud näidend.
Pentaloogia eesmärk on, et pikk teos jaguneks viieks üksikuks osaks, mida saab vaadelda nii üksikult kui ka suurema loo kontekstis. See termin sarnaneb sõnaga “triloogia”, mille eesliide “tri-” tähistab kolme teost; samas kui eesliidet “penta-” kasutatakse “viie” tähistamiseks viisnurga või viietahulise kujuga. Triloogia kolm köidet sobivad loomulikult alguse, keskpaiga ja lõpu struktuuriga, samas kui pentaloogial võib olla pikem algus, pikendatud keskosa või pikem epiloog, mis on lisatud ametlikule lõpule.
Üks viis, kuidas pentaloogia kokku saab, on see, et kirjanik kavandab ühe pika teose viie üksiku osana. See võimaldab kirjanikul kasutada iga tükki lühema, kuid täielikult realiseeritud loo jutustamiseks, mis kokkuvõttes saab kokku palju pikema jutustava teosena. Selline planeerimine ja teostamine võib aga olla üsna keeruline, seetõttu pannakse need tööd sageli kokku pärast valmimist. Kirjaniku toimetaja võib koondada viis üksiklugu ühiste tegelaste või teemadega, et luua ühtne pentaloogia, mida võib olla lihtsam avaldada, müüa ja lugeda.
Kui pentaloogia saab kokku panna viiest üksikteosest, näiteks lühiromaanide kogumikust, mis moodustab ühe pikema teose, võib see esineda ka struktuurina pikema kirjatüki sees. Näiteks eepilise luuletuse võib jagada viieks osaks, millest igaüks sisaldab täielikult teostatud teost, mis koos moodustavad kogu luuletuse. Näidendeid võib kirjutada ka pentaloogiana, mis tavaliselt tähendab, et üks näidend koosneb viiest vaatusest. Igaüks neist tegudest võib rääkida lugu või toimida üsna hästi iseseisvalt, kuid üldist narratiivi saab täielikult mõista ja hinnata ainult siis, kui seda vaadelda kui terviklikku teost.