Loo peategelane on teatud kirjandusteose, draama, kino või muu jutustava teose peategelane. Levinud on eksiarvamus, et peategelane on alati antud loo “hea mees” — see ei pruugi nii olla, sest peategelased võivad sama lihtsalt olla kurjad tegelased. Nad on tegelased, kelle ümber narratiivi sündmused ringlevad ja kellele lugeja on mõeldud kaasa tundma. Paljudel juhtudel asetatakse sellised tegelased otsesesse opositsiooni teise tegelase, jõu või institutsiooniga, mida nimetatakse antagonistiks. Peategelased kipuvad antagonistidega võitlemise käigus läbima emotsionaalselt või filosoofiliselt olulisi muutusi.
Peategelast nimetatakse paljudel juhtudel loo “kangelaseks” või “peategelaseks”. Kuigi puuduvad kindlad reeglid, mis määratleksid, mis teeb tõhusaks peategelaseks, kipuvad sellised tegelased olema keerulised ja üksikasjalikud. Otseselt või kaudselt saavad lugejad teadlikuks peategelase emotsioonidest ja suudavad üldiselt kaasa tunda isiklikele väljakutsetele, millega ta narratiivi jooksul silmitsi seisab. Kui paljud lood keskenduvad peamiselt sündmustele, siis teised kasutavad sündmusi peategelase vaimse ja emotsionaalse seisundi kujundamiseks ja muutmiseks. Need muutused, mitte sündmused ise, on sageli narratiivi keskmes.
Vaatamata sõna “kangelane” tavalisele kasutamisele ei pea peategelane tegelikult omama kangelaslikke või isegi häid jooni. Mõned peategelased on argpüksid ja nõrgad, teised aga üheselt kurjad. Seda tüüpi peategelastega narratiivid võivad olla huvitavad, kuna need uurivad nende tegelaste emotsioone ja motivatsiooni, kellega lugeja ei pruugi lootagi suhelda. Kangelaslike peategelastega narratiivides on lugejal sageli lihtne tajuda antagonisti kui isekate ja jubedate kavatsustega lamedalt kurja tegelast. Hästi kirjutatud antikangelane võib aga tekitada lugejas empaatiat, muutes seeläbi inimeseks tegelase, keda muidu võiks pidada lausa kurjaks.
Mõnel narratiivil on tegelikult mitu erinevat peategelast. See on eriti levinud lugude puhul, millel on mitu alamjuhu, näiteks enamik eepilise fantaasiažanri romaane. Peamisel süžeel, mis puudutab kogu teose esmast konflikti, võib olla esmane peategelane. Teised tegelased, kes võivad olla süžee põhijoones lihtsalt kõrvaltegelased, on sageli oma süžee peategelased. Kõrvaltegelase kasutamine alamtükis peategelasena võimaldab kirjanikul arendada teiseseid tegelasi, kelle emotsioonid, motivatsioonid ja muud keerukused on üldise narratiivi olulised osad.