Peategelane on teose peategelane, mängides sageli kangelase või kangelanna rolli. Sõna “protagonist” pärineb kreekakeelsest sõnast protagonistes, mis tähendab “esimest võitlejat” ja viitab klassikalise kreeka tragöödia peategelasele, keda aitab kooril. Klassikaliste kirjanduslike peategelaste näideteks on Charlotte Bronte Jane Eyre, Holden Caulfield JD Salingeri filmis “Püüdja rukkis”, Jane Austeni Emma Woodhouse ja Howard Roark Ayn Randi filmis The Fountainhead.
Kui peaosalist nurjab konflikt teise tegelasega, nimetatakse seda tegelast antagonistiks. Kurja antagonisti nimetatakse sageli kaabakaks ning see võitlus peategelase ja pahategija vahel on sageli see, mis teose süžee ellu paneb. Näiteks kasutab Sophokles oma näidendis Antigone klassikalist võitlust antagonisti ja peategelase vahel. Peategelane Antigone peab võitlema Kreoni vastu, et anda oma vennale korralik matta. Kuningas Kreon teatab, et seaduse järgi on tema vend reetur ja ta tuleb jätta ilma matmiseta lagunema, püüdes sellega Antigone edusamme takistada. Tema võitlus vennale korraliku matmise nimel paneb tegelased ja süžee liikuma.
Tihti on peategelases näha arenevat iseloomumuutust sõna algusest lõpuni. Traagilise vea ehk hamartia võib leida tragöödias tegutsevas tegelases. See viga toob sageli kaasa tema allakäigu. Näiteks William Shakespeare’i “Hamlet” langeb oma traagilise otsustamatuse vea tõttu, kui ta kõhkleb oma kurja onu tappa. Hamleti otsustamatus ja võitlus oma antagonisti vastu paneb süžee käima. Selles näites saadab peategelane süžeed korrast kaoseni, mille tulemuseks on tragöödia.
Komöödias järgib süžeed ka peategelase areng, kuid see-eest kantakse kaosest korda. Näiteks Shakespeare’i teoses “Välja taltsutamine” täiustab ja arendab Katarina oma näruse tegelaskuju sõnakuulelikuks naiseks.
Peategelasel võib olla ka palju kurikaela jooni. Näiteks jälgivad lugejad William Makepeace Thackery filmi Vanity Fairi peategelase Becky Sharpi käekäiku, kes plaanib sageli maailmas oma teed teha, saavutades oma varanduse teiste arvelt.
Paljudes teostes, eriti nendes, kus on koosseis, ei ole ühte kindlat peategelast. William Faulkneri romaanis „As I Lay Dying“ viib Addie Bundreni surm tema perekonna pikale teekonnale, et teda matta. Kuna lugu jutustatakse mitme erineva tegelase vaatenurgast, keda kõiki võib pidada võitluse peategelasteks, võib tuvastada mitmeid peategelasi.