Peamine tegusõna on sõna lauses, mis näitab subjekti sooritatavat tegevust. Sellega võivad kaasneda täiendavad verbid, tavaliselt need, mida nimetatakse abi- või modaalideks, kuid see on peamine, mis tegelikult näitab, mis toimub. Sellises lauses nagu “Kass jooksis akna juurde” on sõna “jooksnud” peamine tegusõna, mis näitab, millise toimingu subjekt “kass” tegi; “akna juurde” on eessõna, mis annab selle toimingu kohta lisateavet. Kuigi selles näites pole muid tegusõnu, on lauses nagu “ma lähen poodi” nii “olen” kui ka “lähen”; põhitegusõna on “lähen” ja “olen” abitegusõna.
Laused või osalaused koosnevad tavaliselt kahest põhielemendist, milleks on subjekt ja predikaat. Teema on see, millest lause räägib, tavaliselt nimisõna, mis esitab toimingu tegevat isikut või asja. Kõik muu lauses või kõrvallauses on predikaat, mis annab selle subjekti kohta lisateavet. Peamine tegusõna on osa predikaadist, mis ütleb lugejale või kuulajale, mis toimingut tehakse.
Lihtne näide on lause “Mees viskas palli”. “Mees” on lause subjekt ja predikaat koosneb sõnast “viskas palli”. “Viskas” on selle lause peamine tegusõna, kuna see annab otsest teavet subjekti sooritatava toimingu kohta. Ülejäänud predikaat “pall” on nimisõnafraas, mis toimib otsese objektina, mis näitab, millele põhiverbi tegevust tehakse.
Keerulisemates lausetes on sageli lisategusõnu, mis võivad erinevate vahenditega anda rohkem teavet. Abiverbi kasutatakse sageli koos põhiverbiga selle aja muutmiseks või lisatähenduse andmiseks. Näiteks lauses “Mulle ei meeldi sink” on subjektiks “mina” ja “sink” on otsene objekt. “Meeldib” on peamine tegusõna, kuna see näitab subjekti tegevust, kuid sõna “teha” on ka tegusõna. Sel juhul on see abitegusõna, mida kasutatakse koos “mitte”-ga, et näidata, et lause on eitav väide.
Abitegusõnu saab kasutada ka lause muutmiseks perfektseks ajavormiks. Lause “Ma kõndisin eile kooli” on minevikuvormis, samas kui “Ma olen mitu korda kooli kõndinud” on täiuslik ajavorm. See luuakse abitegusõna “oma” lisamisega põhiverbile “kõnni”.
On ka modaalverbe, mida kasutatakse võimekuse märkimiseks või muul viisil peamise kohta lisateabe andmiseks. Näiteks lauses “Ma võin homme kooli kõndida” on sõna “saab” modaalverb, mis näitab katsealuse võimet toimingut sooritada. Sarnased modaalid hõlmavad sõnu nagu “peab” ja “peaks”, mis näitavad, kas tegevus on soovitatav või mitte.