Pealkiri tähistab väiketähtedega punkti, mida kasutatakse teatud tähtede (nt „i” ja „j”) ülaosas nii trükkimisel kui ka käsitsi kirjutamisel. Selle punkti kasutamine pärineb 11. sajandi ladinakeelsetest käsikirjadest, kus kirjatundjad mõistsid, et on vaja lisada väike märk, mis eraldaks need väikesed tähed vahetult enne või järel olevatest tähtedest. Pealkirja tuntakse tüpograafia uurimisel ka diakriitilise punktina, mis tähendab, et see on tähel olev eristusmärk, mis ei muuda selle üldist kõla ega konnotatsiooni kõneldavas inglise keeles. Selle väga väikese suuruse tõttu on sellele punktile viidatud ka fraasis “joot ja tittle”, mida mõnikord kasutatakse antud teema iga viimase hetke detaili kirjeldamiseks.
Pealkirja lisamist käsitsi kirjutatud tähtedesse saab teha erineva stiiliga, olenevalt individuaalsest kirjaoskusest. Mõnel inimesel tekib harjumus asendada väike tahke täpp avatud ringiga. Teised võivad selle punkti asemel kasutada isegi sümboleid, näiteks südameid, kuigi seda tava peetakse sageli mõnevõrra ebaprofessionaalseks või isegi alaealiseks.
Selle märgi kasutamine tüpograafias on fontide puhul üsna tavaline, olenemata sellest, kas need on stiliseeritud lõpuosadega, mida nimetatakse serifiks. Väiketähtedel “i” ja “j” võib mõnes muus keeles peale inglise keele olla nii punktiir kui ka punktita versioon; näideteks on türgi ja iiri keel. Nendel tähevariantidel on nende keelte sõnades tavaliselt erinevad helid ja tähendused. Erineva hääldusega sõnad tuleb mõnikord kirjutada rõhumärkidega, näiteks punktipaaridega, tavaliselt i kohal. Nende sõnade sisestamine tekstitöötlusprogrammidesse võib mõnikord tekitada probleeme, sest rõhumärgi lisamine ei pruugi paljude standardfondide puhul alati võimalik olla.
Kui teema iga väikest osa on väga tähelepanelikult uuritud, võivad mõned inimesed märkida, et uuritakse iga “jooki ja pealkirja”. See ütlus tuletab meelde diakriitilise punkti väiksust ja asjaolu, et selle lisamine lõpetab tähe vaatamata selle minuti suurusele. Väljendi esimene dokumenteeritud ilmumine on tavaliselt omistatud Piibli lõigule Matteuse raamatust. Heebrea kirjatundjad, kes selle teksti algselt tõlkisid, nimetasid joont jooneks, mida kasutatakse tähtede, näiteks väiketähtede “t” ületamiseks. Seda tüüpi ütlusi peetakse sarnaseks ka teiste ütlustega, näiteks “täpi iga “i” ja rist iga “t” jaoks.