Pauluse teoloogia on 2011. aasta seisuga tänapäevaste kristlike usuliste tõekspidamiste kogum, mis põhineb Pauluse või Tarsuse Sauli õpetustel, kes oli Rooma kodanik ja instrumentaalkirjanik ja misjonär varakristliku kiriku asutamisel aastatel 31–67. AD. Arvatakse, et Paulus on algatanud kristluse põhiõpetuste levitamise, nagu kogu inimliku patu lepitamine Kristuse ohvri kaudu, päästmine usu kaudu, mitte tegude kaudu ja Jeesus kui Jumala Poeg. Paulus oli Jeesuse kaasaegne, kuid mitte üks 12 jüngrist, vaid oli pärast Jeesuse ristilöömist algkristlikus kirikus põhiline kohalolek. Kristliku Piibli Uue Testamendi osa sisaldab 14 kirja või kirja kristlike juhiste ja õpetuste kohta, mis on Pauluse teoloogia aluseks ja mille ta on kirjutanud algkoguduse liikmetele. Kui teoloogiaajaloolased usuvad kindlalt, et ainult seitse neist on otseselt Paulusele omistatud, siis kolm neist on avatud arutelule nende päritolu üle ja võivad olla ka tema käest.
Paulus oli elukutselt telgimeister ja oma aja tüüpiline juut, kes sellegipoolest ei omistanud juutide uskumustele, eriti pärast seda, kui ta 30. aastate alguses pKr teel Damaskusesse kristlusse pöördus. Pauluse teoloogia põhimõistete hulgas on see, et Kristus saadeti kogu inimkonna, mitte ainult juutide päästjana. Seetõttu keskendus tema algkiriku teoloogiaharidus sellele, et jõuda Rooma impeeriumi Vahemere piirkonnas asuvate paganate ehk mittejuutide lihtrahvani. Pauluse teoloogia õpetas, et kuigi Kristus oli Jumala Poeg, allus Ta Jumal Isale ja olendile, kelle kaudu Jumal Isa kõik lõi ja kõike ülal pidas. Paulus propageeris Kirikus veelgi uut tüüpi teoloogiat, mis kaotas Vana Testamendi piiblitavad juutide tavad, nagu loomade ohverdamine, asendades Kristuse täiusliku olemuse ohvrina inimpatu varjamiseks.
Suurem osa Pauluse teoloogiast oli otseses vastuolus juudi õpetustega Messia kohta ning tõi kaasa kasvavad lahkhelid varakristlike uskumuste ja juutide uskumuste vahel. Selle otsese tulemusena pöördusid vähesed tolleaegsed juudid ristiusku, kuigi see pakkus igavest elu neile, kes uskusid Kristusesse ja Tema ohvrisse. Pauluse teoloogiast sai tegelikult Uue Testamendi vaadete nurgakivi, mis suures osas eitas Vana Testamendi õpetuste tähtsust või vajalikkust pääste saavutamisel. See kujutas kogu inimkonda olevat oma pattude pärast lõpliku kohtuotsuse all, kusjuures ainus võimalus kohtumõistmisest pääseda oli andeksandmine Kristuse jumaliku ohvri kaudu maailma pärast.