Patsiendi hindamine on termin, mida kasutatakse patsiendi seisundi, vajaduste, võimete ja eelistuste tuvastamise protsessi kirjeldamiseks. Enamiku hindamisteste teeb õde, kuid neid hindavad ka erakorralise meditsiini meeskonnaliikmed, arstid või muud kvalifitseeritud meditsiinitöötajad. Tervisehinnangud koosnevad intervjuust patsiendiga, patsiendi ja tema võimalike nähtude või sümptomite jälgimisest, patsiendi haigusloo ja sotsiaalse ajaloo ülevaatest ning patsiendi füüsilise ja vaimse tervise seisundi üldisest seisundist.
Patsiendi hindamise esimene etapp koosneb füüsilisest hindamisest. Tervishoiutöötaja püüab registreerida elulisi näitajaid, sealhulgas naha värvust ja seisundit, motoorseid oskusi, sensoorseid funktsioone, toitumist, eliminatsiooni, aktiivsust, puhke- ja unemustreid ning teadvuseseisundit. Osa hindamise füüsilisest etapist hõlmab valu hindamist, mille käigus tavaliselt palutakse patsiendil hinnata oma valu skaalal 1–10. Need tegurid võivad üksteisega seoses anda olulisi vihjeid haiguse või seisundi kohta. põhjustades patsiendi terviseprobleeme.
Füüsilisi omadusi järgides uuritakse sotsiaalseid ja emotsionaalseid tegureid, mis mõjutavad patsiendi heaolu. Sotsiaalses hinnangus on palju olulisi tegureid, sealhulgas religioon, karjäär, meeleolu, emotsionaalne toon, kohustused, perekondlikud sidemed ja suhtumine tervishoidu, arstidesse ja meditsiiniasutustesse. See teave on teine teave, mis aitab arste ja meditsiinitöötajaid koostada terviklikku raviplaani, et aidata patsienti stabiliseerida või tervendada.
Teised valikulised hindamise etapid on situatsioonipõhised. Paljud erakorralised meditsiinitöötajad peavad hindama ka keskkonda, kus patsient leitakse, et teha kindlaks, kas on tegureid, mida võib olla vaja arvesse võtta, mis tavaliselt ei oleks probleemiks. Äärmusliku kuumuse, külma või muude ilmastikuoludega kokkupuude võib põhjustada vigastusi või haigusi, mille sümptomeid tuleb jälgida. Sellistel juhtudel võib vaja minna ka ennetavat ravi. Sobivuse hindamine võib määrata, kas patsient võib vastata kriteeriumidele, et saada vereülekannet, siirdamist, eksperimentaalset ravi, operatsiooni või muud teatud kriteeriumidest kinnipidamisel põhinevat ravi.
Vaimse tervise hindamine võib sageli kaasneda patsiendi hinnanguga, et teha kindlaks, kas patsient on piisavalt pädev, et teha otsuseid oma arstiabi, elukorralduse või rahaasjade kohta. Mõnikord võib vaimse tervise hindamine paljastada enesetapu- või depressiivseid kalduvusi, mis avalduvad psühhosomaatiliselt, andes vihjeid, et võib-olla peaks raviplaan hõlmama psühholoogilist nõustamist või psühhiaatri suunamist või isegi sellega piirduma. Seda tüüpi hinnanguid kasutatakse sageli tõenditena pädevuse või eestkoste ülekuulamisel.
Patsiendi hindamine on oskus, mis areneb aja jooksul ning õppimise ja praktikaga. Hea kuulamisoskus on patsiendi tõhusa hindamise jaoks hädavajalik. Meditsiinitöötajad, kes suudavad patsiendiga hästi suhelda ning luua usalduse ja austuse taseme, annavad patsiendile kõige tõhusama hinnangu. Määrusest kõrvale kalduv hinnang võib põhjustada tohutut kahju, kuna puudub õige ja vajalik ravi või antakse tarbetuid ravimeetodeid, mis võivad negatiivselt mõjutada patsiendi tegelikku seisundit, varjates tegelikke sümptomeid või põhjustades ebameeldivaid või isegi surmavaid kõrvalmõjusid.