Passiivne grammatika viitab ühele kahest võimalikust viisist, kuidas lauses või klauslis toimingut väljendada. Aktiivse häälega subjekt tegutseb objektil või juhib tegevust. Passiivne hääl muudab lause või lause järjekorda nii, et toimingu objekt või saaja on lause subjekt. Passiivse grammatika kasutamine ei ole grammatiline viga, vaid stiililine eelistus, mis paljude arvates nõrgendab või moonutab mõistet või ideed, mida lausega püütakse edasi anda.
Passiivse ja aktiivse hääle erinevuse mõistmiseks tuleb mõista lause või klausli, terviklikku ideed sisaldava grammatilise üksuse elemente. Agent on grammatiline komponent, mis põhjustab toimingu toimumist, asi või inimene, kes midagi teeb. Enamasti on see komponent subjekti asendis, põhjustades toimingu.
Tegusõna on lause osa, mis väljendab tegevust, kas siis mõne muu asja või enda sees, vastavalt “Ta lööb palli” või “Ta laseb”. Objekt on grammatiline element, mis toimingu vastu võtab, antud juhul “pall”. Agent toimib objektile verbi tegevuse abil.
Kõige tavalisem passiivse hääle moodustamine ühendab verbi “olema” vormi põhiverbi mineviku osastavaga. Näide: “Peeter juhtis autot.” on lause, mis on kirjutatud aktiivse häälega, kuna agent Peter on subjektipositsioonis ja toimib autole, objektile. Passiivse häälega lause kirjutamiseks võiks lause ümber paigutada järgmiselt: “Autot juhtis Peter.” Siin on subjektiks auto, toimingu saaja, ja sellele järgneb “oli” ja tegusõna “sõitma” minevik, mis on “sõitnud”. Alles pärast selle teabe esitamist ütleb kirjanik lugejale, et Peter on autole mõjuv jõud.
Passiivse häälelausega: “Autot juhtis Peter.” auto on tegevuse objekt, Peter aga agent, kes tegevust põhjustab. Passiivse hääle kasutamine viitab sellele, et kirjutaja kavatseb keskenduda rohkem autole kui juhile. Aktiivsel häälel kõlab lause: “Peeter juhtis autot”, kus subjektiks on agent, kes toimingu teeb. Kui auto pole tegelikult Peterist tähtsam, nõustub enamik kirjutajaid, et eelistada tuleks aktiivset versiooni, kuna see on rõhutatum ja arusaadavam, jättes vähem ruumi lugeja vigadele või arusaamatustele.
Kui agent lausest eemaldatakse, muutub see tekstiks “Autoga sõideti”. See lause illustreerib passiivse hääle teistsugust kasutust, mille puhul tegevuse objekt ja tegevus ise on ainsad asjad, mida kirjutaja soovib lugejal teada. Siin kasutab kirjanik passiivset grammatikat, et hoida agent mitmetähenduslikuna, andes mõista, et agent on ebaoluline või tundmatu, võib-olla isegi kirjutaja jaoks.
See, et lause sisaldab olema-verbi vormi, ei tähenda, et lause või klausel kasutaks passiivset grammatikat. Sama kehtib ka minevikku kasutavate lausete kohta. Tegusõna “olema” võib tähistada ka olemist, näiteks lausetes “John on haige”. ja “John oli haige.” Nendel juhtudel kasutatakse “on” ja “oli” kirjeldamaks Johannese füüsilist seisundit või seisundit, kusjuures tegevus eksisteerib jätkuna ühest hetkest teise vastavalt olevikus ja minevikus.