Pärlirohu nimetus viitab üldiselt tihedalt koonduvatele ürtidele, mis kuuluvad perekonda Sagina perekonnast Caryophyllaceae ehk roosade sugukonda. Neid taimi on vähemalt 20 liiki, mis on enamasti levinud põhjapoolkera parasvöötme piirkondades. Neid võib leida ka Ida-Aasias, Euroopas ja Aafrika ekvaatorist lõuna pool. Nendel õitsvatel ürtidel on peenikesed ja teravate otstega lehed, need on alla 1 jala (0.3 m) kõrgused ja ulatuvad igihaljadest üheaastastest kuni mitmeaastaste taimedeni.
Pärlirohu taimede lehed võivad olenevalt liigist olla mahlakad või mittemahlakad ning tavaliselt rohelised. S. subulata liigi kultivaril nimega aurea on aga kuldsed lehed. Nendel taimedel on tavaliselt tihe samblataoline lehestik, kuigi kultiveeritud sordid on looduses leiduvate liikidega võrreldes tihedamad. Nende lihtsad või hargnenud varred kannavad väikeseid lillasid või valgeid lilli, mis õitsevad kevadel ja suvel. Nende taimede viljad näevad välja nagu väikesed kapslid ja sisaldavad helepruuni kuni punakaspruuni seemneid.
Enamik selle perekonna liike kohanevad erinevate kliimatingimustega. Näiteks liik, mida nimetatakse arktiliseks pärlmutiks ehk S. saginoides, võib kasvada Gröönimaa põhjaosas kuni Ameerika Ühendriikide California lõunapiirkonnani. Siiski on liike, mis on Ameerika Ühendriikide mitme piirkonna ohustatud ja ohustatud nimekirjades, nimelt S. decumbens ehk pärlmutter ja S. nodosa ehk sõlmeline pärlmutter.
Tavaliselt kasvatatakse pärlmuttertaimi kiviktaimla- või pinnakattetaimedena. Kõige populaarsem kultiveerimisliik näib olevat S. subulata, mida rahvasuus tuntakse iiri sambla või šoti samblana. See mitmeaastane pärlmutter on 2–4 tolli (5–10 cm) kõrgune ja selle laius on kuni 1 m, mis teeb sellest ideaalse pinnakatte või täitematerjali astmekivide vahelistes lõhedes. See liik eelistab niisket ja hästi kuivendatud happelist kuni neutraalset mulda ning võib kasvada nii täispäikese kui ka osalise varju all. See võib levida väga kiiresti, olla invasiivne ja seetõttu tuleks seda kontrollida.
Teatavasti kasutatakse mõnda neist taimedest meditsiinis, eriti Hiinas, Jaapanis ja Koreas rohkesti levinud üheaastaste pärlmuttertaimede puhul. S. japonica lehti kasutatakse mõnikord vaevuste raviks, mis varieeruvad palavikust nahahaigusteni. Teise liigi S. maxima lehtedest saadud keedust kasutatakse tavaliselt paise, haavandite ja maohammustuste raviks. Seda taime on kasutatud ka vereringe ergutamiseks.