Paratekst on igasugune lisatekst või muu viitematerjal, mis lisatakse autori avaldatud teosele. Üks levinumaid viise seda tüüpi materjalidest mõelda on mitmesuguste esemete kujul, mida kirjastajad keskmisesse raamatusse lisavad, näiteks raamatuümbris, sise- või tagakaane pilt ja autoriprofiil. Paratekstideks loetakse ka muud tüüpi kõrvalisi täiendusi raamatu lehekülgedel. Kõiki neid üksusi peetakse paratekstideks, kuna need on välised võrdlusmaterjalid, mis aitavad raamida trükitud käsikirja raamatu sees, kuid sisule otseselt kaasa aitamata.
Teisteks seda tüüpi viiteteksti näideteks on sissejuhatused või eessõnad, mille on esitanud teised isikud peale autori. Paljud raamatud sisaldavad neid materjale alguskülgedel, kus mõni teine kirjanik võib autori loomingut uuesti kinnitada, kirjanduskriitikat esitada või muul viisil sissejuhatuseks teha. Sedalaadi viiteteksti näideteks võib pidada ka toimetaja märkmeid.
Oma semantilise rolli poolest aitavad parateksti tüüpi elemendid orienteeruda autoriteose lugemisel. Seda tüüpi välisteksti põhijooneks on see, et need ei aita kaasa sellele üksikule narratiivile, mis on autoriraamatu ühine tunnusjoon. Narratiiv on raamatu lugu, mida paljud autorid säilitavad esimesest leheküljest viimaseni. Selles narratiivis või loos säilitab enamik professionaalselt koolitatud autoreid kindla vaatenurga, kas kõiketeadva vaatenurga kolmandas isikus või tegelase või tegelaste kogumi vaatenurga. Mitteilukirjanduses on narratiiv sageli autori vaatenurgast esimese isiku vormis.
Vastupidiselt autori hoolikalt hoitud narratiivsele vaatenurgale lõhub paratekst narratiivi, vaadates seda väljastpoolt. Sedalaadi lisatekstidel on peale ülalmainitud sissejuhatava rolli palju eesmärke. Muud tüüpi viitetekstid võivad pakkuda olulisi ja narratiiviga seotud fakte, rääkida lugejale autori taustast või kogemusest või muul viisil luua aluse ilukirjanduslikule või mitteilukirjanduslikule raamatule.
Seda tüüpi võrdluskategooriad on ka teistega tihedalt seotud. Üks, mis on autoriteoste postmodernses analüüsis populaarseks saanud, on hüpotekst. Hüpotekst, mida omistatakse Euroopa kirjanikule Gerard Genette’ile, on parateksti ebaselgem sünonüüm; mõlemad need sõnad viitavad teksti lähtematerjalile või sarnasele orienteerivale kontekstile, kuigi mõned teadlased võivad nende terminite vahel ise eristada.